kell tiksus ja tiksus. lausa venis, ja nagu alati, just siis kui ma oleksin soovinud et ta ruttaks. kuni lõpuks pool kuus hommikul päästis mu unemati ja lasi mul magama jääda, vähemalt natukeseks. sest kurat! olin otsapidi juba kolmapäevases koolipäevas. ja tund aega hiljem helises mu äratus kell, mille ma südame rahuga kinni vajutasin ja magasin veel tunnikese, kuni hetkeni, mis mu ema sisse sadas ja mulle eluvaimu sisse puhus, või peaaegu. und oleks jätkunud õhtu kella kuueni.
uni - mu üks parimatest kaaslastest, kui ma kõigest eemale tahan. ta pääsatab su kõigist reaalsetest muredest. kui ta ainult šhokeeriks mind vähem. ja oleks mul rohkem aega teda nautida. jälle see oleks .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar