mu vastas peegeldub mu peegelpilt aknal. rahulik, väsinud, kuid ebalev mina. emotsioonitud silmad, täiesti tavalised huuled, vahest liiga suurena näiv nina, mu imelikud kulmud.
jälle on ta käest lennanud, hoolimata sellest et tal puuduvad tiivad. ta tuleb ootamatult ja läheb sama ootamatult. ometi tundub teda alguses olevat nii palju, kuid lõpuks jääb tast alati puudu. ta kaob, eneselegi märkamatult.
"vabandage ..." "kao eest, mul pole aega!" "vabandust!" - just täpselt nii otsin mina taga teda. ja kui ta lõpuks jälle minuni jõuab, kaob ta sõnagi poetamata, märku andmas vaid kell, mis tormad halastamata. ja kui ma öösel voodis laban, kuisaks ta mind nagu meelega. laskmata mul uinuda, pannes mu vähkrema ja pidevalt kella vaatama. 23.35 ... 23.58...00.23...02.23... ja lõpuks heliseb läbi une mu äratus kell. ta läks jälle sõnagi lausumata. mul on palav, ent nii kui ma oma varba tekialt välja pistan jookseb üle mu keha külmus.
jälle hakkab kõik algusest peale. nii rutiinselt. ta teeb seda meelega, ei vabandust, lausa heameelega. ma jään teda ootama, vaikselt, et ta tulla ei kardaks ja ikka kohale jõuaks.
mu armastatud nädalavahetus !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar