21.

elu - seiklus, adrenaliin, panus, risk, julgus,  järjekindlus.

elu on kergelt kokku ehitatud, ometi suudame me selle endale kuradi keeruliseks mõelda, nii keeruliseks et me isegi aru ei saa midagi.

me oleme iseenda elu superstaarid. me elame iseenda jaoks. me peame rõõmutundma ja elama elu elatavalt, nauditavalt, külluslikult. kamoon, me elame vaid korra, ja kui mitte täna ,siis millal ???

kasutame kõiki võimalusi, ütleme kõik välja, panustama täie eest, naudime nagu ei kunagi varem, riskime pannes kõik mängu.

homme on hilja, eilne on möödas, jäänud on tänane!

20. kui olla on hea .

ma olen nii uskumatult rahul, hoolimata sellest et kõik on lahtine ja ebakindel. kõik olnu on olnud ilus ja mäletamist väärt. kui mulle jääb see tunne, emotsioonid, ilus mälestus, olen ma rahul, hoolimata sellest mis tulevik toob. ja edasi ma naudin igat väiksematki asja kogu selle salapärase loo juures. ja selle salapära teeb asja veelgi kütkestavamaks.  aga ma olen õnnelik, tõesti olen .

19.

ma olen nii segaduses, ma olen iseendaga täielikult pahuksis. miks peab olema elus nii palju segadust tekitavaid asju ja kahtlema panevaid faktoreid ? miks ei võiks kõik lihtsalt olla, juhtuda, tulla, areneda ja mööduda. miks kaasneb selle kõigega nii palju emotsioone, mis teevad olemise nii võrd raskeks ?

ometi olen ma ise osa sellest kõigest. selles suures sasipuntras, mille lahti harutamine on minujaoks ilmvõimatu, sest minu enda jaoks läheks asi veel rohkem sassi. muidugi jääb võimalus absoluutselt kõige seljataha jätmine ja täiesti uue lehe keeramine. aga siis ma just kui annaks alla, veaks kõiki alt ja tunneks iseennast äärmiselt nõrgana. ma pean leidma kuldse kesktee.

mu enesetunne pole ka just kiita. seda kõige otsesemas mõttes. ei tervis ega vaimne seisund. ma ei hakka hulluks minema, seda kohe üldse mitte, pigem ma mõtlen selle all seda, et ma ei ole valmis lõpuni välja minema, et saavutada üks eesmärk. ma võin kõik ise perse keerata ja ära rikkuda, samas olen ma siis totaalne idioot. aga ometi, see tundub nii vale.

võibolla on parim lahendus kõigele lihtsalt oodata ja vaadata. olles kõige selle sees aga üritada jääda kõrvalvaatlejaks. kunagi peab ju selgus tulema . asi peab paika loksuma. ja kui mitte nii nagu ma sooviks siis vähemalt jääb mulle mu vabadus ja uued võimalused .

las olla !

18.

 no jaa, aeg möödub. suhted vananevad ja uued tekivad asemele . ja siis, kui sa mõtled, et elu on edasi läinud ilmub välja keegi , kellega on olnud meeldiv minevik aga kohutav lõpp . miks ei võiks inimesed  oma eluga edasi minna ? miks ei võiks inimesed lasta oma eluga edasi minna ?

inimesed saavad kalliks, siis sa hakkad neist hoolima, nad hõivavad koha su südames ja siis keerab asi totaalselt ära. inimesed muutuvad, suhted muutuvad, seltskond muutub. ja siis katsu sa see inimene südamest likvideerida ja kui sa seda lõpuks suudad ja  tuleb asemele uus, siis ilmub keegi vana välja ja rikub totaalselt kõik ära. lüües sassi nii mu enda tunded ja emotsioonid ning sellega kaasnevalt ka teise inimese arusaamad.

siiski, elus peab leidma midagi positiivset. midagi mis annab põhjuse hommikul naeratada, tunda ennnast erilisena ja olla olemas iseenda jaoks. minujaoks püsib põhimõtte, et kui ma ise elu ilusaks ei mõtle, siis ei saagi see ilus olla.

hoolimata kõigest, olen ma rahul asjade käiguga. plaanid on head, süsteemid veel paremad. ma võin olla veidi õel , et ma selle kõige keskel olen , aga iseenda heaolu eest tuleb võidelda. peab !  ma olen õnnelik, ma olen rahul, ma olen täis  positiivseid emotsioone ,

btw, homme sajab taevast komme , in my dreams .

17. meet me halfway ,

i want you so badly, it's my only wish - nii head sõnad ühest ületamatust loost, mis ei lasknud mul totaalselt maga minna, pannes end ühe uuesti ja uuesti kuulama. 

kui mul tekkis täna võimalus panna ennast aja rolli, tekkis mu sisse suur tühjus, mul polnud sõnu, mõtteid, emotsioone. aeg, mida ma nii palju kirunud oled, ja ma ei oska temas midagi muutu , paremaks teha. tõenäoliselt olen temaga ära harjunud, sellisena nagu ta on. paratamatu elu osana.

aeg jookseb tõesti, täpselt kuu aja pärast on jõulud . päev aastas mis toob nii paljude laste näole maailma kõige suurema naeratuse ja inimesed tunnevad rõõmu heategudest, olemisest, ja absoluutselt kõigest. kõik on ümberringi idülliline, täiuslik, muljetavaldav. lumi, jõulu kaunistused, piparköögi hõng, mõistatuslikud päkapikud, salasoovid.  see kõik tekitab soovi olla 3 aastane ja elada maailmas kus see kõik oli reaalselt reaalne. oligi olemas jõuluvana ja päkapikud, kes olid igaastased külalised minu roosamulli maailmas. 

kui ma saaks olla see 3- aastane , rõõmsameelne plikatirts, kelle jaoks oli suurim mure see, et nuku tuli õigel ajal "magama" panna, kellele iga väiksemgi pisiasi rõõmu valmistas, kes oli õnnelik väikse kommi üle, kes oli nukker, kui lompidesse hüppama ei tohtinud minna ja pisarateni õnnelik kui ta seda tohtis , kes ootas iga suve algust et sõita maale. aga ei ole, ma olen kohekohe 17 , ja  kui ma juba kommi üle rõõmu julgen tunda, saan põlglike pilkude huviorbiidiks.

agasiiski, elu on ilus, ka siis kui sajab, kui päike ei paista, kui mul ei lähe just päris nii nagu ma sooviks, kui asjad on segased, kui ma ise olen segaduses. elu on ilus ja mina olen õnnelik,et ma saan olla mina, et mul on just need mured, sest järelikult see annab mulle midagi. ma olen rahul, järjekordselt !

ma naeratan iseendale   !

16. ma olen rahul ! votmis !

ma saan aru mida tähendab teiste üle rõõmu tundma. tunnen rõõmu, loodan nende eest/pärast, soovin et asjad läheks nagu vaja. see on nii hea tunne,  teeb mu õnnelikuks . teiste õnn on vaat et sama oluline kui iseenda oma. võibolla et ongi.

ja asjade selgemaks rääkime on ka hea v iis või moodus elu kergemaks teha. pärast on kergem, mul vähemalt on. ma olen vabam, kergem, jõuekam. ma ei tunne ennast katkisena , vastupidi, ma olen elav, täis kõike . ma olen rahul, (see on viimasel ajal blogis mu lemmik väljend juba, hihiii ). jah, õnnelikud inimesed on ilusad, seda nad on . 

mu 12 aastane õde ütles mulle, et ma pole normaalne. et üks kohe kohe 17 saav tüdruk ei hüppa mööda kööki ringi, kurk käes, hüüdes, nomm-nomm-nommmmmm . aga tegelt on sellistest väikestest asjadest rõõmu tundmine täiesti normaalne. mul oli lõbus olla, mul endal oli nii naljakas, et naerust hakkas kõht valutama. 

vähemalt olen ma rääkinud, ennast selgesti arusaadavaks teinud, vähemalt endaarust. tulgu sealt põhimõttelisest mis tuleb. nagu ma ütlesin, mulle pakub rõõmu teiste õnn. ma olen parem inimene. mulle meeldib . 

15.

peale mõõna tuleb alati tõus, ja nii on ka elus. vahemalt minu elus ja nii uskumatu kui see ka pole, ma tean seda aga kipun unustama. peale jama vanematega suhted paranevad, minul vähemalt, peale sita hinde saamist,  tahad rohkem pingutada, jnejne.  nii imeliku kui see ka pole. et juhtuks midagi head, peab juhtuma midagi halba. no jahhh , 

kvaliteet aeg. nii oluline osa elust, igapäeva elust, olemisest. kvaliteet aeg ema ja isaga. ma lausa nautisin seda. ma tundsin rõõmu, sest ammu polnud olnud hetk , nagu need olid. ma tundsin ennast õnnelikuna, rahulolevana, olulisena. 

igapäevaga saame me vanemaks ja targemaks. õpime tundma iseendast nii mõndagi uut, mis algu tundub võimatu. muutuvad maailma vaated, muutub elu nägemus, muutuvad soovid, muutuvad sihid. me ise muutuma, loodetavasti paremateks inimesteks. loodetavasti õnnelikemateks. 

elu on ilus. eilne oli meeldiv, homne on üllatav müsteerium, tänane on kingitus. inimesed meie ümber on inglid. siin on ilus elada. ma olen rahul, et elan !

14. ja edasi ???

ma mõtlesin, et asjade otse välja ütlemine teeb asja kergemaks, aga perse ma võin minna sellega. tegelikult on sellel risti vastu pidine toime. asjad muutuvad hullemaks, keerulisemaks ja koormavamaks. kui enne tead ainult ise, siis nüüd teavad ma arvan, et kõik..

pisarate poetamine on kõige hullem. see nõme komme, harjumus, omadus, mida iganes see on, ei ole kohe üldse mitte vajalik, pigem häiriv ja raskendav. see loksutab kõik nii paigast ära ja teeb iseenda enesetunde veel sandimaks. hmm, nagu see niigi sitt oleks olnud. ilmselgelt mitte. ja ikka ja jälle suudab inimene iseendale sita kaela tõmmata. 

nagu kõigest vähe oleks, satutab alati elu kõik halva kokku, nagu ühest aiataha läinud asjast vähe oleks. palju õnne mulle ! võiks lausa iseendale aplodeerida. palun ! võibolla peaks midagi kardinaalselt muutma, aga miks? kui enne toimus kõik samade süsteemide järgi nagu valatud, mis siis nüüd on? kust ma elu õlitama pean? võibolla peaks lihtsalt laskma ajal ja asjadel minna. aeg pidi ju arutust tooma, kas polnud ?

aga kui ma iseendale ükskord elama ei hakka, siis kelle kuradi heaks või pärast ma oma elu üldse elan? minu enda soovid, vajadused, tahtmised, kes need täidab ja nendega arvestab? eks ikka mina ise !!! võibolla ongi igalinimesel elus hetk , kus tuleb teha otsuseid ning valikuid mis kohe kasu ei näite, kus jääb loota, et lõpuks lõppeb kõik nii nagu vaja. jääb lootus, mis on lollide lohutus ja tarkade ajaviide . 

rõõmu tuleb tunda kõige üle . valusa haiget saamise üle, sest see õpeta mind tugevam olema, teiste õnne üle, sest see õpetab rõõmu tundma. läbikukkumise üle, sest see õpetab edasi minema. murede üle, sest need õpetavad hakkam saama. lootusetute olukordade üle, sest need õpetavad lootma !

ja kui kõik ei ole hästi, siis järelikult ei sa see veel läbi olla !

13.

võibolla on asi mind ümbritsevates positiivsetes inimestes. võibolla on asi minus endas. võibolla on asi milleski kolmandas. igaljuhul olen ma asjaga rahul. 

minu enda jaoks on kõik palju selgem. ma tean mida teha, kuidas olla, mida ma tahan, kes ma olen. kõik segadust tekitavad nähtamatud tegurid on kadunud. see teeb tuju nii heaks. ma olen rahul, et kõik on minu jaoks nii endine. endal ka hea olla. see muudab selle pimeda sügise palju nauditavamaks.

täpselt kuu aja pärast olen mina teel sinna, kus ma võiks olla elulõpuni. sinna kus hakkab nauditav puhkus, sinna kus mina unustan kõik negatiivse, sinna kus on hea olla, sinna kus on ilus ja kus on lumi. jah , just täpselt lumi ! ja nii umbes miinus 15kuni 22 külma kraadi. aga see kõik seal on nii fakking nauditav, meeldiv, muljetavaldav, meeldejääv, mälestusse sööbiv. mägi, mägi kus kõik on piiritu. on kõrged vaated, lummav taevas, kiired laskumised, hiiglaslikud kõrgused. kõik mida ma nii väga armastan. ma ootan juba sõitu, ootan igat järgnevat päeva, et aeg siin kiiremini mööduks. ootan, et nautida elu !

varsti tulevad jõulud ja mu sünnipäev ja uusaasta jälle, ja aeg on jälle kiirelt möödunud. ilmselgelt pole aeg siiani selgeks õppinud, mida tähendab hoo mahavõtmine, aja andmine ja puhkus. alles see oli kui ma austrias 24.detsembri õhtul luuletus lugesin ja eestist kaasa ostetut hapukapsast sõin, või kui mulle itaalias sünnipäeva laulu hommikul lauldi, või kui me aasta vahetusel mööda livingiot jalutasime ja ilutulestikku nautisime ja ma evale helistasin ja ta oli nii kurb. ja nüüd lähen ma jälle selleks ilusaks ajaks siit ära, eemale nendest , kellega just sellel ilusal ajal koos tahaks olla. 

agaq kõigepealt tuleb ühelepoole saada selle sombuse, pimeda ja koleda sügisega, mis kohe üldse ära minna ei taha. hommikul ärkad ja on kottpime, õhtul tuled koolist koju, vaata et on pimedam kui hommikul. sellised ilmad panevad pea valutama, tekitavad stressi, teevad haigeks ja muudavad inimesed masendunuteks, kuigi me peaks sellega juba harjunud olema. aga sügisega ei harju vist kunagi ära, hoolimata sellest , et ma teame, et ta alati peale suve meile külla tuleb.

üritame siiski vastu pidada !

12. ma olen keegi, kes tema ei ole ja kelleks ta kunagi ei saa!

valearusaamad rikuvad ära nii paljud asjad. samas, igaüks näeb seda mida ta näha tahab, mõtleb seda mida ta mõelda tahab, käitub nii nagu tahab. Lõpuks on kõik segaduses, pettunud ja kaotanud nii mõnedki võimalused.  

mulle aitab, mina pole nõus mängima sellist räpast mängu nagu mõned. ma pean ennast paremaks, ma olengi parem. mul pole vaja laskuda nii madale, et hiljem nad rääkida saaksid, jumal teab mida. kõike mis liigub pole vaja saada. päriselt ka. inimesele peab jääma mingi eneseväärikus, uhkus. ma olen väärt midagi ilusamat, puhtamat, siirarmat, rikkumatumat. 

võibolla ma loodan maailmalt liiga palju, ma siiralt usun, et loomupäraselt on kõik head. lihtsalt keskkond muudab hea halvaks, vähemalt mingil määral. võibolla ma olen liiga naiivne, uskudes, et elu on ilus, maailm on võrratu, armastus on puhas, unistused on võimalikus ja reaalsuse piirid on tegelikkuses määratlematud. võibolla see aga muudabki mu elu ilusamaks, talutavamaks, nauditavamaks. 

hauda tuleb maanduda räsituna, üheskäes veini pokaal, teises käes veel tossav sigaret. Täiesti kurnatuna, täis elujanu ja naudingu joovatust. Tundes siirast rõõmu kõige üle, mis olnud on. Kahetsemata ainsatki hetke. Olles võtnud kõigest viimast.  Proovinud kõige ulmelisemaid asju, kasutanud kõiki võimalusi, öelnud välja kõik mis öelda on olnud. Mõeldes: " oli see alles elu,  !" 

pole oluline mis oli eile, oluline on see, mis tuleb homme ! 

11.

Tundub naljakalt ebareaalne, et millegi nägemine ja jälgimine võib nii palju mõtlema panna. Vaat et paneb muutumagi. Või tahtma muutuda. Oleks, et jätkuks tahet ja visadust. Aga pean suutma, ma võtan ennast kätte ja saan hakkama. Positiivsus annab jõudu ja paneb tahtma.


Täna tundsin üle pika aja, kuidas ajal kiire polnud. Võibolla oli asi lihtsalt minus ja minu tegemistes. Võibolla ma tahtsin et oleks aega. Võibolla ei olnudki aega, aga mina lihstalt ei teinud midagi. Ma isiklikult kaldun tõdema, et tõenäoliselt on tegu viimase variandiga, kuigi südames loodan, et mitte. Loodan, et aeg on aja maha võtnud ja soovib ennast kõigiga jagada. 


Mul on hea olla, ma olen rahul, ma hakkan endaga asju korda saama, ma hakkan endast aru saama ja endas selgusele jõuda. Mõndadest miinustest saavad plussid. Samas, nii mõneski asjas olen hakkanud kõhklema. Kõhklen ja siis jälle olen endas kindel. Või siis ma ajan need kaks asja omavahel sassi ja nad puudutavad täiesti erinevaid asju, tundeid, emotsioone. Igaljuhul, see on veel veidi ebamäärane mu jaoks. 


Mõned väiksed, ime pisikesed kuid olulised jõudpingutused veel ja ma olen omadega tagasi mäel. Asi saab korda. Ja siis tuleb vaid tempot hoida. Mitte alla anda ja vastu pidada.


leiaks ma ka iseenda üles, oleks kõik väga viis pluss. Ma kõhklen endiselt ja mu enesekindlus pole ikka veel, see mis ta olema peaks. Aga veidike veel, veidike veel ja siis on kõik nii nagu peab. Ma lausa ootan seda. 


Aga nüüd hakkab minus võimust võtma midagi väga meeldivad. Ta viib mu ära ja toob tagasi rohkem kui mõne tunni pärast. Seni paneb ta mu nautima imelisi vaatemänge, ainukordseid emotsioone ja teeb võimatu võimalikuks. 


Headööd teie, Tere härra Uni !

10.

Viha,  pettumus, põlgus. Kõik halvad ja negatiivsed emotsioonid. Viha iseenda vastu, et ma ei suuda end kokkuvõtta. Pettumus eraelu küsimustes, sest mul sai siiber. Põlgus kellegi teise vastu, et ta mulle niimoodi teeb. Tahaks kõik kuradile saata ja hakata elama ainult iseenda jaoks. Arvestada ainult iseendaga, olla ainult iseendaga,  mõelda ainult iseenda vajadustele  ja heaolule.

Kui täna poleks teisipäev, istuks mu kõrval üks sõber. Klaasis sõber, kes mööda mu kõri alla voolaks. Heameelega lahendaks praegu sellise sõbra. Absoluutselt kõige pärast. Iga viimnegi kui asi tõukab mind tema poole. Laseks kõigel minna, lihtsalt minna!

Ja siis räsib  mind mingi faking rutiin, mis ei lase elada. Nädalast nädalasse, ilma ühegi muutuseta. Lõppedes pühapäeva õhtul maailma suurima peavaluga ja alates esmaspäeval kõrvulukustavalt ebameeldiva äratuskella helina peale. Tapab mind, sundides nädalast nädalasse läbi elama ühte ja sama asja , üha uuesti ja uuesti . 

Lisaks kõigele ajab mind nii närvi see, et isegi kui ma püüan ja üritan. Siis lõpp tulemus valmistab ikka pettumuse. Sa proovid, pingutad, panustad, aga ometi ei piisa sellest. Jääb väheks, jääb puudu. Mida ma siis ometi ette võtma pean. hhuhhhhh , 

Kaovad inimesed ja ma ise kaon. Kaob aeg ja kaob tahe. Kaob motivatsioon ja jõud. Kõik kaob, asemele ei teki mitte midagi. Ainult negatiivsus. Ainult pettumus. Miks ei võiks elu olla rohkem positiivselt häälestatud. Miks peab alati midagi perse minema, miks me alati millestki ilma jääme, miks peab alati midagi juhtuma.

Paluks mulle üks aeg !

9.

Hoolimata sellest, et ma tean mida ma tahan, olen ma ometi kõiges kahe vahel . 

Ma ju tean, et suudan hästi õppida, tunnis kaasa töötada ja kodus vaeva näha. Ma ju olen seda kõike kunagi suutnud, kuidas ma siis nüüd äkki ei suuda. Kus on kindel siht silme eest? Töötahe? Tõestus vajadus? Miks ma olen nii ükskõikne ja sõltuv kõigest, mis mind ümbritseb. Piisab telefoni kõnest stiilis, mis sa seal kodus ikka konutad,  tule õue, ja mina hakkangi mõtlema kirjanduse õpiku nurka heitmisele ja talvejope selga tõmbamisele.

Või siis teine näide. Jagan kellegagi oma õnne, ja ta leiab, et ma olen sellest kõigest nii vaimustatud et olen pime. Aga olengi. Ma ei tahagi näha negatiivseid asju. Las siis olla kõik positiivne, vähemalt niikaua kuni ma ise oma silmi ei ava. Äkki ma ei tahagi neid avada. meelt muuta? Ometi, pani ta mu kahtlema, öeldes, et kõik pole nii ilus nagu mulle näib. Et ma peaks parem eemale hoidma. ja järgmisel hetkel ma mõtlesingi, et ma hoian siis eemale. Ometi ma ei suuda.

Olen nagu 12. aastane pubekas, kellel lendavad kõhus liblikad ja kes on täis positiivseid emotsioone kõiges. Mõtlesin, et selliseid asju minuga enam ei juhtu, et ma suudan asja kaaluda ja asja üle kaalutleda. Leida plusse ja miinuseid ning vastavalt sellele nagu täiskasvanu otsuseid langetada, kuid ei. Ega jh, see väike tuksub asjake ju ei küsi mult mu plusse ja miinuseid, pigem küsib seda mõistus, kellel neist nagunii kasu pole, sest tema südame otsust muuta ei saa. 

Nii palju uut ja samas unustusse jäävat vana.  Alustades sõpradest, lõpetades imepisikeste tarbe esemetega.  kõige jaoks ei jagu aega,  kõige jaoks ei saagi jätkuda,  ja jälle ma jõuan tagasi oma valikute juurde. Mida ma siis tahan? Lõpuks pean ma ise selles kõiges selgusele jõudma, ainult ise enda vajadustest ja soovidest lähtudes , 

jõudu mulle !

8.

Ummik, tupik, nimetage kuidas tahad. ma ei saa ise ka enam aru. jaa, ma olen õnnelik, nii õnnelik et ma ei oska olla, midagi öelda, teha, käituda, mõelda. Samas ma nii kardan, et ma ei oska olla, midagi öelda, teha, käituda, mõelda. Kui ma ise kõik ära rikun ja iseendale haiget teen, siis, ma pettun iseendas ja ilmselt väga kõvasti. Tee ilmselt ei saa mitte millestki aru ... 

Tuli ja läks, tuli uus ja läks, tuli veel üks ja on jäänud, aga kui kauaks ? See on nagu saladus, mida keegi ei tea, ja keegi ei mõista, sest mina isegi ei saa kõigest päris täpselt aru. Vahel mulle tundub nagu me mängiks mingit mängu. Üritaks asja võimalikult keeruliselt ajada. Samas, mulle tundub, et see mäng tekitab närvikõdi, sisemist rahu ja samas rahulolematust. kumba siis ? Aga ometi me justkui saaks teineteisest aru, meie käitumine ja liigutused, laused ja pilgud. Sellest peab midagi välja saama lugeda. Minu omadest küll vähemalt, sest ma teen mõnda asja nimelt.

mulle meeldib , see kuidas ma olen nii lollakalt õnnelik, et mulle oleks justkui otsa ette kirjutatud mis seisundis ma olen ,. See algas vaikselt ja nüüd möllab mu sees. Ka kontrollin teda kuid mitte tahtlikult. Ma heameelega laseks kõik välja. Kaotaks piirid ja ületaks neid ! Kuid piirid tagavad mingigi teadmatuse, mis hoiab asja põlevana, leegitsevana ja veidike kätte saamatuna. See kõik on nii meeliköitev, hingematvalt ilus. 

See kõik muudab mu paremaks inimeseks. Õnnelikumaks inimeseks. Ma tunnen , et ma olen iseendaga rahul.  Mulle meeldib kõik. Ma olen rahul, et ma olen lihast ja luus inimene, kes tunneb emotsiooni, tunneb rõõmu ja valu, kes saab naerda ja siis jälle nutta, kes kilkab ja kes karjub, kes saab varba ära lüüa ja musi teha, kes saab kallistada ja teinekord togida, kes saab öelda imelisi sõnu ja kes saab armuda ja seda tunda ja sed jagada, kes rõõmustab ja siis muretseb, armastab ja vihkab, tülitseb ja lepib.  Mitte ma pole puu, kes seisab keset platsi, ühteaegu nii üksi kui ka seltskonnas, ometi ei saa ta jagada mitte midagi, üksnes tuul liigutab ja lõbustab teda vahest, tuulutades ta oksi . 

& i really can fly , i feel it !!

7. muutus,

mu emotsioonid on kirjeldamatud, 
ma tunnen seljal tiibu, mis mind justkui õhku tõmmata sooviks, 
ma liuglen iseendas, 
mind köidab kõik, 
ma olen täis positiivsust, 
ma säran, lausa põlen. 

fakk,  ma olen rahul !

6.

see on nii faking ebareaalne . sa loodad midagi, ootad olukorda kus see teoks teha, ja kui see hetk on käes, sa tõrjud selle eemale, jättes teistele täiesti teise ja valu arusaama. Fakk kui loll ma olin, fakk kuidas ma kahetsen, aga ausõna, mul oli paha tuju. Võibolla ma isegi rohkem kartsin. kuid nüüd kahetsen. Oleks ma kaasa läinud nagu tavaliselt, oleks asi liikunud edasi, aga ei. Mina kartsin , kartsin kõik ära rikkuda. Mida ma ometi mõtlesin ?.

Kuhu on jäänud mu enesekindlus ? Mõne inimese juures olekul seda lihtsalt ei eksisteeri, või kui isegi eksisteerib siis kuidagi teist moodi. Kuidagi minule endale arusaamatult .

Igaljuhul, ma loodan, et oma p*rse keeratud asja ma saan korda, vähemalt eile ma suutsin lõpuks asja viia nii kaugele et täna peaks tulema sarnane olukord, või siis ka mitte. ? Loodame et peaks .

Aga kui aus olla, siis ma ei oska olla. Ma hakkangi uskuma neid pilkeid mu juuksevärvi kohta, sest ma kahtlen iseendas, enda teadmistes ja tõeks pidamistes, kuigi murduma ma ei hakka, tehke mis tahate, siis avalikult mina ei murdu. Kui ma pean murduma siis omas kodus, üksi olles.

Mida ma üldse elult ootan? tahan? Jajah, tööd välismaal, palju reisida, hoolivat meest, ilusat kodu, kiiret autot, kopsaka summaga pangaarvet. Jajah, aga need ei anna sisemist ja hingelist rahuolu. Hoolimata materjaalsest kindlustatusest, jääb ju siiski midagi puudu. Tahaks leida iseennast, jälle. Kaotasin ta ära, kui gümnaasiumisse astusin. !

5. raske ,

Aega on liiga vähe ja asju liiga palju. Heameelega istuks lennuki peale kinnitaks turvavöö, paneks silmaklapid ette ja ärkaks alles kuskil päikese all. See masendav ilm, külm tuul, jäine maa. See kõik tekitab trotsi. Kui isegi leiad põhjuse miks sinna külma kätte minna, siis nii kui uksest välja astuma hakkad, kaob igasugune tahtmine.

Sellise ilma tagajärgi ma naudin praegu. Palavik, köha, külmavärinad, nohu jne. Isegi mitte magada ei saa enam normaalselt. Ja oleks siis, et oleks aega et ennast ravida. Ei ! kus sa sellega. Aega pole. Koguaeg on vaja midagi teha, kuhugi minna, millekski õppida.

Vaheaeg annab tunda. Oled nii ära harjunud selle ööeluga, et hommikul kell 6.30, mingi tüütu äratuskella peale ärgata on peaaegu, et võimatu. Ja isegi kui suudad ärgata, siis terve päeva oled nagu sombi. Kõik plaanid, mis said tehtud eelmise veerandi viimastel päevadel, mis moodi ma vaheajal selle kooli asja ära teen, piiblit loen, inglise keelt õpin, uurimustööga alustan jnejne on muidugi tegemata.

Oleks mul jõudu , et end kokku võtta, et see kohutav seis seal ekoolis likvideerida, et asjad õige aegselt ära teha, et leida aega ka iseenda jaoks. Isegi perekondlikeks asjadeks ja hobideks pole aega. Kaua ma ratsutama jõudnud pole'? See lausa tekitab masendust. Tulgu see nädalavahetus kuidas tuleb , aga ratsutama mina jõuan. Ema ja isaga pole isegi mitte aega et rääkida niisama. Ilmast ja maailmaasju arutada.

Aga ma olen juba suur nagu issi ütleb. Ja ma pean ise oma asjadega hakkama saama ja aega planeerima ja muresid lahendama. Ega nad ei saagi mind ju minu muredes aidata. Ja paljudest asjadest võibolla isegi ei saaks neile rääkida. oskaks ma ise ennast aidata, tegelikkuses on kõik ju vaid kättevõtmise asi.

Loodame, et ma pean vastu, südamest loodan .!