KOLISIN ÄRA: anninohh.tumblr.com - see on nüüd mu uus blogi. lihtsalt seal on kõik palju mugavam ja lihtsam . edu teile ! ja külastage mind ikka edasi :D

vabandage, kas teil kruvikeerajat või mutrivõtit on ?

kõik logiseb ja lonkab, on paigast ära ja loksub. ma mõtlen ühte, ütlen teist ja käitun hoopis kolmandat moodi. tahan kõike ja samas mitte midagi. poes käin ringi nagu peata kana, tahan osta üht, lähen teise riiuli juurde ja lõpuks ostan hoopis midagi muud, midagi mille isu mul üldse ei olnud. tahan midagi, saan selle ja siis ei tunne sellest absoluutselt rõõmu. kõik ajab närvi ja häirib, tahaks teravalt öelda ja vahest ainult iseendale mõleda. ometi teen pähe näo "ma-olen-rõõmus-ja-heas-tujus". milleks mulle see? milleks pean ma alati sõbralik olema, naeratama, rõõmus olema ja suu kõrvuni ringi käima. jah, ma astun vahest "vasaku jalaga" voodist välja. jah, mul on vahest halb tuju. aga siis pole vaja mulle öelda, et mis mul viga on, või et ma olen ülbe. sest seda ma nüüd küll uskuda ei taha, et teil ei ole kunagi halb tuju. 

ja kõige tipuks, nagu mul ilgelt vähe muresid oleks, käitub ta täpselt nii nagu heaks arvab. ometi ta teab mida mina mõtlen ja tunnen. ma tahaks talle halvasti öelda, veel parema meelega oma elust välja süüa, aga kui ma kohtan teda bussis siis pole mul ainsatki võimalust teda ju mitte kohata. ja lihtsalt nii tuimalt mööde vaadata on mu ainuke võimalus. ja nii kuradi nõme on kogu see jant. ma ei viitsi nii ja ei taha ega jaksa. see kõik tekitab minu jaoks nii palju segadust ja see kõik on nii muserdav. ja ühel hetkel ma lihtsalt murdun, sest ma ei jaksa enam.

võtaks hea meelega aja maha, aga selleks pole aega. isegi magamiseks pole aega ja kui on siis ei suuda ma magada. olen rahutu ja vähkren, käin joomas ja tatsan öösel mööda maja ringi. pole ime et mul jõudu pole ega tahtmist. võib olla teeb kogu asja raskemaks see, et pingeid maandav kevadine reis suusatama jäi ära. kes seda teab. 

jumal tänatud, et see 1.aprill möödas on ja et ma suutsin neid nalju vältida, sest ma vihkan seda päeva. ma sean nüüd sammud vanaema juurde ja siis linna kinno. võibolla aitab üks kinotripp koos õega end natukene paremini tunda.

lõputnuna näiv orjus ja aegumatu aja puudus.

koolis on kohustuslik käia 9 aastat, mida korrutatakse sulle põhikoolis peaaegu igapäev ja siis, kui see 9 kohustuslikku aastat seda põrgupiina läbi saab valime me ikkagi selle sama tee jälle. tekitame iseendale stressi enne põhikooli lõppu ja gümnaasiumi katsetega. sügisel avastame end taas seda ebameeldivat koolipinki hõõrumas, lootes, et inimesed on täiskasvanumad. aga kas 3 kuud suve, kus kõik on vaba ja sa ole/tee mida tahad, muudavad meid täiskasvanulikumaks? need on ikka need samad inimesed, kes nad olid kevadel, üheksandas klassis. aga kui palju me ise muutume selle 3 kuu jooksul ? mitte väga, ja jõuame tagasi sügisel sinna tagakirutud kooli. ja nii kui see põrgu lahti hakkab, ei suuda me sügise algust ära kiruda. ometi, on meil häbi mitte minna gümnaasiumisse, veidi vähem kutsekasse. me kõik tahame saada kellekski, teenida hästi ja elada luksuslikult. võib olla peaks me veidi rohkem ise ka vaeva nägeme, aga tahest tahmatult me/ma ei jõua. ma peaks õppima ajaloo järeltööks, kirjutama ära inglise keele essee, õppima pähe vene keele jutustuse ja luuletuse, tegema ära geograafia tv ülessandes ja töölehe, vaatama matat, tegelema saksa keelega ja keemiat õppima. aga seda kõike on ühe päeva kohta liiga palju, kui mu tavaline neljapäevane koolipäev lõppeb kell neli, peale seda on näitekas ja ma jõuan koju kõige varem pool üheksa.  pärast õpin poole ööni ja pärast koolis lasen mõnuga sliipi. ilmselgelt on see 24 tunnine päev liiga lühike ja sinna ära mahtuda on täiesti võimatu. mu järeltööd on võibolla tõesti mu enda viga, aga kui mul on üheks päevaks must miljon asja mida ma tahest tahtmata kõike korraga teha ei jõua, siis kuskilt tuleb järele anda, ja nii need järeltööd tulevadki. oleks natuke vähem õppida  ja rohkem aega. asi pole ainult minus. asi on kõiges ja samas mitte milleski.

jään ootama viimase veerandi lõppu, meeldivat suve ja loodan et saan vene keele eksami edukalt tehtud (hakkan esmaspäeviti oma vana vene keele õpetaja juures konsultatsiooni saama.)

järgmise korrani ehk hetkeni mil aega on.

kui, kui see pole enam see.

poisid tulevad ja lähevad, on sõbrad kellega vahest kaugenetakse ja on parim sõber, kes jääb igavesest ajast igavesti . aga kuidas juhtub, et su parim sõber pole enam igavesest ajast igavesti. te ei helista enam teineteisele, bussis vaatate teineteisest mööda, kuskil kohtudes vahetate lause nagu iga teise tuttavaga : "kuidas läheb?" "okei, tsau!"... 

aeg möödub ja inimesed muutuvad. niisama istuda ja vaikida võib ka üksi kodus. aga kui see vaikus ja lihtsalt istumine tabab sind just siis kui sa seda uneski näha ei oska, tekib hirm. kuidas sa istud koos inimesega, kellega kunagi naersid iga sõna üle ja mõistsite teineteist ka ilma rääkimata. oled, istud ja jutt jookseb ühes kõrvast sisse teisest välja. kõigel puudub mõte. võib olla kujutan ma ette. aga tegelt?

millisel hetkel me teineteist kaotasime, millisel hetkel me enam edasi minna ei osanud? võib olla me lihtsalt saame suureks ja aeg teeb oma töö. me kohutume erinevate inimestega, kogeme uusi asju ja elame järjest vähem midagi koos läbi. 

reaalsus on see, et miski pole enam endine. tuleb leppida sellega mis jäänud on. kuigi hetkel tundub, et see mis jäänud on, pole mitte miski. võrdust võiks tuua maailma suurimast pitsast järele jäänud saia kübemekesega. võib olla peaks ma siiski rahul olema? aga kui sa oled saanud rääkida kellegagi kõigest, tundma õppinud kõik tema head ja vead, kui sul on olnud keegi kes mõistab sind juba poole sõna pealt, kui sul on olnud keegi, kes on nii sina ja sina nii tema , kuidas ma saan leppida kübemekesega? 

eks näis, aeg teeb tugevamaks ja elutempo ei lase hinge puhata. võibolla aitab see kõik seda kuidagi leevendada. 

seni kaua, "positiivsust" mu päevadesse, or not !

uihhh ,

19.45 sõidan tagasi kodulinna poole. selline mõnus vaheldus siin pärnus on olnud meeldiv. alati ei peagi midagi ilgelt tegema, et oleks vaheldus. me siin olema lebotanud ja pulli teinud, aga ikka on kuidagi puhanud tunne.  kuid koju jõuda on rohkem kui hea. soovin ainult, et oleksin toa laitmatult korda teinud. oleks vähe parem olla kodus, aga pole hullu. 

algab viimane lõpusirge ja kümnes klass jääb seljataha. ees ootamas meeletu suvi. saaks vene keele eksam ka ühele poole, oleks super. ma ei jõua ära oodata. aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. kõik on nii iseeneslik. ma olen rahul . kõik on tipstops.

kahe tule vahel .

kui nende teed, keegi keda sa tunned sünnist saadik ja keegi kes on osa su igapäeva elust , lähevad lahku , siis jääd sa justkui kahe tule vahele. ja kui selle lahkumineku ajal oled sa veel nii öelda " süüdioleva osapoole" juures. kuidas ma annan ühele nõu kuidas käituda ja teist lohutan ? kuidas ma käituma peaksin. kuidas sa lohutad inimest kelle süda on murtud, kes tunneb ennast mitte kellenagi? kuidas ma peaks toetama inimest, kes on mu sõbrale haiget teinud ? aga kuidas ma saan teda mitte toetada ja talle toeks olla, kui ma tunnen ja tean teda terve oma elu. meid ei ühenda paljalt peod ja peale kooli tsillid. meid ühendavab liivakast, nukunurk,  pannkoogi moosiga jnejne . kuidas ma peaks poolt valima ?

ma isegi mitte ei saa kasutada kõige tüüpilisemat lohutuslauset :" ta pole sind väärt. ta ise oli loll et sust ilma jäi !" . kuidas ma räägin kellestki oma elus oluliselt niimoodi . kuidas ma üldse sellise asja keskele sattunud olen? 

jah, murtud südamekesega poisi sõpradel on kerge saata tüdruk kuhu iganes. sõimata teda kuidas iganes ja süüdistada teda milles iganes. aga kammooon , kas te pole kunagi kedagi maha jätnud ? kellelegi haiget teinud, ükskõik kas tahtmatult või tahtlikult? ja kui kunagi ei ole veel, siis see juhtub ! see on elu paratamatus. inimesed saavad haiget, aga läbi selle kõige saavad tugevamaks. 

elu on veel ees. ja praegu, nooruses on meil antud aeg, et elada ainult iseendale. tuleb teha otsuseid, mis vahest on raskemad, kui teistele paista võib. kellegi maha jätmine pole lihtsalt niisama. ka neil on raske. aga kas mitte oma õnn ei ole kõige olulisem? ja asi pole isekuses. 

kõige selle juures on pisarad täiesti loomulik nähtus. viha on õigustatud ja arusaadav. aga kas sellisel hetkel tõstaks keegi korra pea "ohvri" juurest ja üritaks läheneda teisest vaatevinklist ? ei, aga kui te isete olete milleski süüdi, siis ootate ometi mõistmist, arusaamist. 

ja ei ole olemas haledat maha jätmise viisi. lihtsalt on hirm ja nii öelda lamedused muudavad asja lihtsamaks ja kiiremini tehtavaks. tehtud ja kõik. sa võid saada sõnumi, hetk hiljem oled raevus, kurb, nutma puhkemas ja segaduses. kuid su küsimused ei saa vastust, sest telefon on välja lülitatud või lihtsalt ei vastata. aga see teine inimene tunneb täpselt sama moodi. on raevus, et ta haiget pidi tegema, on kurb, et  see lõppes, nutab, sest ka tal on valus ja segaduses, sest ei tea kuidas edasi käituda. kuid elu ei jää seisma. aeg kulgeb oma tahtmise järgi endiselt edasi. teda ei huvita, kui kaua kellelgi oma südame kokku lappimiseks läheb, või kui kiiresti/aeglaselt keegi taas suhtesse astub. miks siis ei suuda meie edasi minna. kui elus lõppeb mõni peatükk algab uus. meile jäävad mälestused, mida vanadus põlves meenutame naeratus näol ning valusatele asjadele mõtleme heldimusega, et küll olid mured, hehh .

me liigume edasi. millestki kinni hoidmisel ei ole mõttet. lootusel, et äkki siiski... ei ole mõtet. äkki ei juhtu midagi. ja kes sellist haletsus armastust ikka vajab? milleks kerjata endale kaastunne, haletsus, hoolimine? palju väärikam on sirge seljaga edasi kõndida, tagasi vaatamata ning näida tugev. nii sa ka oled tugevam, sest kui sa ei lase nõrkusel endast võimust võtta siis sa ka ei ole nõrk. ja et nõrk olla, on sul vaja sõpra, tõelist sõpra, kes lihtsalt teab et on vaja olla. 

jalule tõusmiseks tuleb end ise sundida ja see viib edasi. ühel päeval suudate taas telefonis rääkida ja teineteise tegemiste kohta küsida, ühises seltskonnas nalja visata ja lahkudes kallistada. see ei peagi juhtuma kohe, aga see juhtub. meie lugu ei lõppe nagu elvisel. elvise lugu on juba olnud !

linna beibed köögis!

juuksevärv ei määra midagi. ja kokkaks pole keegi sündinud. ning harjutamine teeb meistriks. niisiiis. käsime Indraga poodides ja kui toidupoodi jõdusime olime nagu peata kanad. otsisime tükk aega glasuuri aga ei leidnudki. tulime tulema selleta.

hakkasime siis süüa tegema. kaherusika suuruseid kartuleid keetsime maailma kõige väiksemas potis, ja siis ükshetk avastasime et peaks kartulid pooleks lõikama. ja osad jätsime potist välja pärast. muidugi kõik ujus üle ja kartulid olid sodiks lõpuks. sardelle praadisime maailma väiksema panniga ja aega ajalt visasime kapsa hoopis pannile. kõik see nali mis sinna juurde käis oli muidugi meeletu. kaur soovitas meil kartulid lumme visata kui need ülekeesid. hahaaaa! kortermaja kolmanda korruse köögis ei ole lund ! ja kui oleks suvi? ahahh??? ja soola me muidugi panna ei suutnud .see kõik oli paras fiasko. ja siis mõtlesime et teeme muffeneid. ja ohooo kausis olid popcorn'i jäägid. ja voilaa, mõni kohuke ajas need maha ja terve köök olii terasid täis. mõistus tal nokkis - ta hakkas neid ükshaaval esialgu nokkima. mõistus on tal terve!

muffinitega läks vähe paremini, tainas ainult tilkus vahetevahel kuskile aga muidu oli ok. nüüd on nad valmis ja täitsa nämmad.

kunagi homme äkki näete pilte ka võibolla laupäev, kes seda teab.

aa jaaa, võibolla kolin ära siis . eks ma siis annan teada.

123 Pärnu !

lumisest eesti pealinnast lumisesse suvepealinna. jah just, ma olen pärnus . vaheldus seegi, sest mingit vaheldust oli vaja. oleks selleks siis olnud palmid, austria alpid või pärnu. igaljuhul on hea. siia pisikesse  ja armsasse linnakesse pole ma viimasel ajal üldse ära eksinud. koguaeg on elu nii kiire, et olen igalpool mujal.

tagasi selles möllu keerises - tallinnas - olen tõenäoliselt pühapäeva õhtul. kella aja jään praegu võlgu.

vaheajad mööduvad kohati kiiremini kui tavalised harginädala nädalavahetused. juba on kolmapäev. kammoon, miks ei võiks aeg aega maha võtta. aga tulevasel nädalal on ka koolis vaja käia vaid kolmpäeva - esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev - sest neljapäev on meil etendus 37.keskkoolis ja peale seda enam kooli ronima ei hakka ja siis on kiku kontroll ning õhtul! Õhtul läheb mõlluks. club 360 !!! ja reede on vaba ehk siis ma lähen vanaema juurde MUNE VÄRVIMA! saab head lihavõtte toitu ja kinke. igast šokolaadi jäneseid ja sümboolseid asju. ja muidugi meie igaaastane võistlus "TUGEV MUNA 2010!" see kord siis. eks näis mis seal saama hakkab.

aga mina veedan seni pärnus meeldivalt aega. teeme indraga igast pulli ja lollusi. tähistame ta sünnipäeva, käime kinos ja naerame nii et oleme ühed parajad naerukajakatest herned .

ilusat vaheaja jätku ja kõikidele katsetajatele õnnestumisi !

lõputus .

ma olen tüdinenud nendest nutmistest, mis panevad lõpuks pea jubedalt valutama ja silmad kuivavad. mul on kõirini sellest, et me normaalselt suhelda ei suuda. miks me peame nähvama, halvasti ütlema ja üksteise kallal iroonitsema. ja kui alguses ma lülitan ennast välja aga hiljem, kui ma midagi vastu otsustan öelda, olen mina jälle see paha, kuri ja vastiks plikatirts, kes on ülbe ja üleolev. 

ainuüksi juba sellise olukorra pärast siin nelja seinavahel ma otsingi võimalikult palju tegevusi väljaspoolt, et kogu mu aeg sisustatud oleks, ja ma võimalikult vähe siin peaks olema. kas see tõesti peab nii olema?

igakorraga, mil see põrgu tuurid ülesvõtab, mõtlen ma, et olen juba päris kaua omapead hakkama saanud, saan ka edaspidi. võibolla ongi nii parem. vähemalt ei ole ma midagi "võlgu". 

see ongi põhjuseks, miks ma ennast lõhki rebin. et võimalikult kaugel võimalikult kaua olla. kõlab imelikult. see ei peaks nii olema, ei tohiks nii olla. aga on . 

face it!

see, kui ma kellelegi ei meeldi või kedagi häirib miski minus, ei pane mind muutuma. ma olen see kes ma olen ja jään selleks. ja ka mul on vahest halb päev ja ma ei käi koguaeg õnnelik naeratus näol ringi. aga ma olen lihast ja luus inimene. naeran ja nutan. armastan ja pettun. aga ma olen igas olukorras mina ise...

12. tundi tagasi.

12. tundi tagasi tegin ma ka siia sissekannet. nüüd veidi meeldivamas olekus. endiselt olen voodis. emme käis just üleval. rääkis juttu , küsis peo kohta. rääkis et kui ta hommikul kell seitse korra üles ärkas, mõtles, et äkki ma polegi veel kodus, kuna pidin talle helistama, kui koju tulema hakkan. aga siis nägi siiski mu saapaid esikus. ja seda ta ka ei kuulnud mis kell ma tulin, kuigi olin kindel, et nad kuulsid, sest ma kolistasin ikka meeldivalt. pea on korras ja jalg on ka korras. uni oli vaimustav, kuigi korra kaheajal äkrasin üles, sest mu telefon vibreeris padja all mõnusalt. esimene kord panin ära, aga kohe vibreeris uuesti ja olin sunnitud vastu võtma. ja siis magasin edasi. nüüd peaks ennast veits liigutama hakkama. pessu minema, sööma midagi, korda tegema ennast, ja toa ka, sest öösel koju jõudes- sellises olekus, ei olnud küll asju ära panna vaid riided lendasid sinna kuhu jumal juhatas ja ma konkreetselt kukkusin voodisse. eks näis mis tänane õhtu toob. loodan koduseks jääda ja puhata. reedel kristeli ja nelega võibolla kluppi, kui ma just pärnusse ei lähe. aga eks näis. ma siiski arvan et pärnusse ka. klubitada jõuab küll ja küll . 

olge musid. ilusat vaheaja jätku !

klassipidu !

kõik algas sellega, et sättima hakkasin ma viimasel hetkel ja muffind pakkisin kaasa otse ahjust. kui pidime kell kaheksa kohal olema, siis mina istusin kaheksa ajal alles autosse ja tegin signele kõne, et istusin autosse. issi alles toimetas kuskil. läksime võtsime signe peale, aga kuna mina seda auto liiklust ei tea, juhatasin issi valesti signe juurde( üks vahva keelumärk ilutses tee nurgal). seega tiirutasime mööda tänavaid, et signe juurde saada. ja siis tiirutasime puu-harku-sõlme tänaval, kuna see koht asus ikka täiesti nurgataga. karl päästis meid ja tuli välja vastu. algas vaikselt. lõpuks suutsin veini ka avada (ükski klassivend sellega hakkama ei saanud'). tantsida sai mõnusalt. signe ei joonud, sest ta jalg on ikka suht pekkis. niisiis , mõnusalt limpsisime kristeli ja nelega. suutsin oma ühe pudeli veiniga suht kaua vastu pidada. mingil ajal jõudis puudu olnud pool klassist ka kohale. siis läks ikka mõnusaks ära. tantsisime ja laulsime. mingi hetk istusime mingis köögi moodi asjad, rääksime juttu ja karinal lihtsalt libises klaas käest. tegelt oli see naljakas, kui situatsiooni meenutad. poisid otsustasid sauna minna. kõik olid jumala omas mullis. rätikutes poisid jooksid mööda maja ringi. üks hetk istus kevin köögis ja sõi makaroni salatit, käega. sander tuli leilipütti täitma, pool veest lendas kööki laiali, talle peale ja siis kallas ta selle omale pähe. ken tuli kööki ja läks salatiämbriga sauna. normaalne klassivend mul. tanstisime, trallitasime ja üli mõnus oli olla, hoolimata mõnusast korralagedusest. ja üks hetk, terve eeskoda on salatit täis. kõik kohad on märjad, kleepuvad ja libe on. suutsin reaalselt käna käia. põlve lõin ära. hommikul vaatan kas on sinine ka. demy koristas seda salatit. keegi ei teadnud kuidas see sinna sai. normaalne. mingi hetk avastame, et ken veritseb väiksest sõrmest. mis põhjusel, seda ei teadnud ta isegi. ja see ei lõppenudki. päris päriselt. kui ma üks hetk sauna piiluda tahtsin siis sauna eesruum oli salatit täis, mullivannis jooksis vesi ja seal valitses tühjus. sokkis või palja jalu liikuda polnud võimalik. saapa tallad olid "sitta" täis. ja siis lõpuks veerand neli hakkasime keviniga kodupoole kõndima. rääksime juttu ja naersime ja ma suutsin mäsa panna. juhuuu ! ja nüüd ma siin voodis vedelen. 

ükski normaalne inimene ei teeks blogi sissekannet öösel kell 04.09. aga mina teen. eks ma hommikul räägin mis veel meelde tuleb, aga mul jube väss! ja ma olen kutupiilu. oli meeldiv !

bullshit .

mu mõnusaks planeeritud vaheaja hommik ei alanud kuigi mõnusalt. kujutage ette, et teil on toas üli mõnusalt soe, kahe tekiall on nii pehme, te näete kõige magusamat und ja siis keegi hakkab teisepool seina toksima. näpselt nagu lööks basstrumm'i kõrva äärel. ajab ikka vihale küll. kuidas saab mu isa nii idootsele ideele tulla, et 9.45 hakata katuselt jääd raiuma, minu magamistoa kohalt ja veel sealt poolt kus on mu voodi. ei no, peab geenius olema sellise asja jaoks. lõpuks ma ajasin ennast püsti läksin teise tuppa, ütlesin aknapealt vihasena paar paremat sõna ja siis tuli küsimus:" kas sa kuulsid seda? ma lõin ju nii vaikselt! ma löön kolmkorda veel ja siis saad edasi magada". aitähh. aga kui ma voodisse tagasi ronisin, ei tulnud mul enam und. olin kuri, vihane ja pahur. nii palju siis minu meeldivast ja mõnusast laupäev hommikust. 

ja nüüd ta suutis mu jälle välja vihastada. mu laupäev muutub aina paremaks. pea hakkas ka valutama. ja kinno ma enam minna ei taha, kuigi issi nurub nüüd, et ma ikka läheks temaga kaasa. ja õhtul on klassipidu. ma pean veel nii palju jõudma, tegema, toimetama. 

teile kõigile ilusat vaheaega ja laupäeva, mulle rahulikku õhtut !

uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. kui ma eile oma sõpradega korra välja läksin peale etendust, tulid jutuks kõik võimalikud katsed. uskumatu kui kiiresti kõik lennanud on. alles ma viisin käe kõrval esimese klassi junsud saali. alles ma seisin Laagri Kooli aulas, kirjutasin oma allkirja auraamatusse, alles tegin ma ise katseid, alles ma läksin kümnendasse klassi ja nüüd hakkavad katsed minu koolis, mu sõprade koolis, ja mõned mu sõpradest hakkavad neid sooritama. läbi saab kolmas veerand ja algab neljas! ma ei käi enam varsti kümnendas, vaid üheteiskümnendas, teen vene keeles eksami,  saan 18, saan väikse venna ja saan suureks. aeg on lennanud. kätte jõuab APRILL ! 

see kõik tundub nii ebareaalne, see kuidas kõik möödub ja me ei jõua midagi ette võtta, et seda kõike vähe kauem nautida. jäävad imelised mälestused. jääb midagi ilusat mida meenutada ja tulevik mida oodata !

ja kõik läheb ning ei tule tagasi...

feeling on massiv .

ma olen tubli ja uhke enda üle, sest ma olen täna äärmiselt palju jõudnud. koolis jõudsin kõikidesse tundidesse, koju saabudes jõudsin veel trühvleid teha, siis jõudsin õigeks ajaks bussipeale ja ka trenni. peale seda käisin rocca al mare's issiga (tegelt me saime seal emme ja lauraga kokku). ja nüüd kodus olen ma õppinud, ära teinud kõik kodused tööd ja jäänud on veel vaid vene keele luuletus pähe saada. ahjaa, mu aina edasilükatud mata järeltöö on ka homme, aga sellega tegeleb hiljem, sest seal on vaid valemiti meelde tuletamise vaev. toa teen ka kiirelt veel korda, siis on hommikul hea ärgata ;)

kohe hea on olla, kui tead, et kõik on tehtud ja korras. 

1.12 PM

ja siia ma suren, on mu ainuke mõte, kui enne inglise keele tundi mu kõht mõnusalt koriseb. mu suu tilgub vett, sest kodus ootavad trühvlid lõpetamist. jääb loota vaid, et inglise keel möödub kiiresti ja et vene keelgi ei veni .

ja kontserti arvustust pole ma endiselt teinud .

sorts.

andke andeks, ei ole enam minu päev. ja muusika kontserti arvustus lükkub homsesse keemia tundi, vähemalt ei hakka mul igav. hellyeah!

siibrisse viskas .

ma olen nüüd äärmiselt ebaorginaalne, aga mul on kopp ees sellest lumest. ilus ta ju olla võib, aga see mis olukord igalpool valitseb, andke andeks, ei. see pole enam mulle ! see on ebanormaalne mismoodi ma juba mitmendat kuud õhtuti bussi oodates konkreetselt lõdisen ja palvetan oma nina eest, et see otsast ära ei kukuks. kui te kavatsete nüüd mulle öelda, et pane soojemalt riidesse, siis tekib mul küsimus, kui soojalt veel riidesse panna saab? kolmemeetrine paks sall ümber kaela, käpikud käes, talve saapad, pluus+kampsun+fliis, jope ja veel sada üks paari sokke, müts ja mida kõike veel. jajah, pole olemas halba ilma, on lihtsalt vale riietus. aga äkki ma on siiski lõpuks olemas halb ilm.

ja see lumi on täiesti raiskus. suusatama ma enam ammu ei viitsi minna. suusad lihtsalt reisivad autos meiega igale poole kaasa, sest keegi ei viitsi nendega tegeleda. hakkab tulema kevad vaheaeg ja ma peaks suusatama minema? no thanks. 

ja üleüldse, see vaata koguaeg ette-taha, paremale-vasakule ja alla-üles olukord on äärmiselt väsitav. koguaeg jälgi, et püsti jääksid, või et sind miski kuskil ülevalt ei ründa. kaua sa suudad, niimoodi liigelda. ainult lund ja jääd jälgides olen ma varsti konkreetselt autorataste all. 

ma tõesti loodan, et see lumi hakkab vaikselt ennast kokku pakkima ja tuleb jälle alles järgmisel talvel (pisut lühemaks ajaks siis palun!)

mina hakkan nüüd oma mõnusalt kuuma teed lürpima ja küpsiseid sööma !

üks hea kõhutäis naeru ehk teie jaoks üks hullumeelse päev .

kui nüüd algusest alustada, siis kas on raske aru saada, et ma lähen esmaspäeviti juba kolmandat veerandit teiseks tunniks. pole mõtet 6.45 mu tuppa marsida ja seletada, et ma pean ärkama. ei ! ma ei pea ärkama ! ja siis hüüab keegi alt mu õde, et kas see juba liigutab, ja siis see röögib vastu , et jajaa, ta juba on üleval (tegelikuses alles uimerdab voodis). ajab ikka vihale küll, mina ajan ennast voodist püsti, kobin alla ja olen kuri ning üritan järjekordselt selgeks teha, et kui nemad magada saavad, ei karju mina üle maja.  vähemalt paluvad nad vabandust. 

nagu juba reedel teada oli, pole mina ainuke kellel koguaeg midagi juhtub. see kordne ohver oli Kadak Signe . ja täna oli ta vapralt koolis. sammus kolmandale korrusele ja siis esimesele ja siis neljandale ja taas esimesele. oma jalakese eest oli väljas nagu ema lõvi ja hoidis seda kõigi möödujate eest. oleks te kohal olnud, oleks te nii mõnigi kord kõhutäie naerda saanud. 

kui me kolmandalt alla tulema hakkasime, et söökla poole suunduda, tekkis kitsasse trepi koridori kohutav ummik. alguses ei saanud keegi aru mis toimub, seejärel hakati süüdistama klassivenda, et see meelega  muneb ja lõpuks avastati tõeline põhjus. SIGNE. 

ja siis algas meie kõigi suur armastus matemaatika. oi neid cosiinuseid ja siinuseid ja alfasi ja kraade ja seoseid ja valemeid. ja see puujalg mu kõrval naeris ikka korralikult. ja kui ma vahest olen maininud et kaheksa tunnised koolipäevad pole mitte talle siis ega need viie tunnised ka paremad pole. sama hull. tal keerab ikka päeva lõpuks mõnusalt ära. kui palju seal nalja sai, ja siis .... trummid paluks.  minu matemaatika tunni tipp hetk. tuleb sõnum, mille sõnumi sisu oli ülimalt "geniaalse" huumori vili. jehuu . 

ja bussis on ikka kõik võimalike mutte võimalik kohata. mulle nii "meeldib" kui see imeline alkoholi lebra minu nina sõõrmetesse hõljub. ma taaskord ei jõua ära oodata seda ega kus mu neljarattaline sõber loodetavasti enam iial ühistransporti kasutama ei sunni. 

ja muide, muusika tunnid võivad fantaasia päris lennukalt tööle panna ja shokeerida igas jubedustega ! 

ma nutan rohkem ja tihedamini kui võiks. vahest ka asjade pärast, mille põhjust kuuldes teised naeravad. ma võtan asju rohkem hinge kui sooviksin, kuid tundun pigem kinnine. vähemalt esmapilgul. ja mind täielikult tundma õppida on peaaegu et  võimatu, sest ma olevat keeruline isiksus, ainulaadse iseloomuga. aga ometi, kui ma julgen solvuda, vinguvad kõik mis mul viga on, kuid tegelt on see inimlik, et ma vahest solvun, astund nii öelda vasaku jalaga voodist välja või et pole minu päev.
24/7 õnneliku, naerusuist, rahulolevat üli-inimest ei suudaks teist juu keegi taluda. või ma eksin? me peaks õppima elame inimeste plusside ja miinustega. igal ühel meist on midagi iseloomulikku ja ainulaadset. kujutage ette kui igav see oleks, kui me kõik käituksime ühte moodi, kõik oleks ette arvatav ja ammu teada. meil hakkaks igav ja me tüdineks.

me peaks õppima rohkem arvestama ja arusaama !

meeletu susservusser

miski, mida ma väldin, vähemalt üritan vältida, leiab mu taas ja taas üles. hoolimata mu vastupanu katsetest, see aina süveneb. lõpuks muutub lausa häirivaks. kuidas ma ei suuda iseendale selgeks teha, et ma sellest suure kaarega mööda käiks. see segab elu, see segab mind, see segab mu meeli ja hinge. kuidas ma peaksin käituma, mida ütlema, kuidas ennast tundma ? see keerab kõik peapeale. paneb mu negatiivses mõttes hulluma ning lõpuks jätab mu ihuüksi, purustatu ja kurnatuna. ma olen lihtsalt läbi. läbi võitlemisest ja see järel toimetuleku katsetest. miks ma lasen ennast nii moodi hävitada, laastada. see kõik muserdab. lõpp tulemus on see, et mu jaks ja ind on otsas, täiesti otsas. lõplikult. ma tunnen ennast halvasti ja näruselt. ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen üha uuesti ja uuesti. lõpuks ma lihtsalt loobun ja olen kõike muud kui selgusel, kuigi selgus on  see, et ma pean vältima . nii ma siin siis istun - väldin, mõtlen, üritan ja hullun ...

...lootuses .

eksistentsi küsimus .

me liigume tahest tahtmata edasi, edasi oma eludega, tegevustega, kõigega. aga kõige selle juures ei tohiks me unustada seda, kes me oleme, kust me tuleme. paratamatult muudab elu meie teed, sihti, valikuid. sellest kõigest hoolimata ei tohi me iseendid kaotada. kui me kaotame ise ennast, pole see enam  meie. välinekest jääb tõenäoliselt samaks. meie keha, juuksed, pikkus. muutuda võib soeng, riietumis stiil, meik. kuid kõige tihedamini kiputakse see juures kaotama hinge, sisu, mõtteid, meeli. me tuleme, oleme algselt meie ise ja see järel muutume. ja mitte vähe. meist saab keegi, keda me uneski poleks osanud ette näha. me harjume ja saame üheks osaks, kuid milliseks? me pole enam meie. see keegi on natuke meid ja suur osa teisi. kellegi teiste arvamuse killuke, kellegi teiste mõtete kobarik, kellegi teiste sõnavara ja elunägemus. me soovime sulanduda, saada üheks neist. kuid mis on selle hind ? me läheme lahku iseendaga. muidugi on muutmine elu üks osa, kuid millisel määral muutumine ? kas see kui ma muutun päev-päevalt, aasta-aastalt paremaks, või see kui ma tulen, olen ja võtan asju üle ? kumb siis ? kas me tõesti tahame olla osa massist, kes ise ka ei tea kuhu nad teel on, mille poole nad liiguvad. ometi nad liiguvad, üksmeelselt, kuid teadmata suunas. me oleme massi osa, selle asemel, et indiviidina midagi palju suuremat ja olulisemat olla. me nagu müüks oma hinge justkui kuradile vabatahtlikult maha. ja kui me lõpuks arusaama hakkame, on välja pääs suhteliselt keeruline, sest lihtsalt hetkest sa ei aru keset keerist välja, täpselt nagu lõbustuspargis ei hüppa lihtsalt otsuse põhjal atraktsioonilt maha. või mis ? me peaks rohkem väärtustama seda, kes me ise oleme, mitte seda kellena teises meid näevad/näha tahavad. see on meie elu, need on meie õigused, see on meie tee ja "mäng". muidugi on võimalus, et me ei oskagi eksisteerida üksinda, endama, sest meil puudub eksistents, aga cmon, see ei saa olla nii meie kõigiga. nalajakas on vaadata, kuid keegi tuleb, on ja siis on keegi teine. mugavndab end seltskond/massi . ja kui me kõik selle kergema vastupanu teed lõpuks kõige kiuste läheme ei hakkakski enam kunagi midagi arenema. kas me soovi seisma jääda siia kus me oleme? vaevalt. meil on võimekust, meil on tahet, meil on iseloomu. me lihtsalt peame endas selle jõu leidma, et astuda see samm iseenda heaks. et teha midagi enda hingele, meelele, tuleb meil otsustada ja kohe, mitte kümne aasta pärast  ja "raisku läinud aega tagasi teha". muidugi parem hilja kui mitte kunagi. Miks mitte täna, kohe praegu ? kõik algab sellest hetkest, kui me endaga kooskõla leiame. sellele tasub mõelda .

head teha .

vaatasite te eile reporterit ? või üleeile ? mina mitte, aga mu emme vaatas ja rääkis mulle mida seal näidati. nüüd ma vaatasin seda weebist. vaatasin ja lihtsalt nutsin. "kommi pole nad peaaegu kunagi saanud " lausus pereema oma laste kohta. mis mõttes? pole kommi saanud??? ma ei kujutaks oma elu niimoodi ette, ilma magusata. aegaajalt kotist šokolaad välja võtta, või elutoast kommi kausist kooli minnes taskusse kommi pista. lapsepõlv ilma kommita? kammoon ! see ei lähe. lapsed magavad voodis kus pole madratsitki, ja mina vingun, "issi, mul on uut madratsid vaja, see on liiga pehme/kõva/halb...". mul hakkab häbi. tõsiselt häbi.  niisiis, selles loos olnud perele saab kuni reedeni asju annetada. selleks tuleb Tallinnas viia asjad bussijaama. seda me emmega homme teemegi. Sorteerisime riideid, raamatu riiulit, otsisin välja oma barbie'd ja nukud ning nende riided ja homme lähme poodi, ostame komme ja puuvilju, värviraamatuid, pliiatseid, mida iganes. nõrgemate aitamine peaks  olema iga ühe südame asi, kelle võimuses see vähegi on. ja meie emmega ostustasime heategevusega tegelema hakkata. ja nädalavahetusel viime minu vanu asju (nt. riideid, mida ma ainult paar korda kandnud olen, või jalanõud, mis ma saksamaa reisil ostsin aga seal neid ainult ühekorra kandsin ja peale seda on nad karbis) nõmme lastekodu lastele. eelmine suvi ostis issi mulle uue jalgratta ja viisime selle ka sinna. saate aru, see tüdruk kes selle endale sai, sõitis esimest korda elus jalgrattaga ja ta oli 18 !!! 

kellel on üle asju, riideid, mida iganes, mida sa enam ei vaja, ja need on täiesti kasutus kõlblikud, siis võtame midagi ette. anname need abi vajajatele. meil on see võimalus, neid pole !

cry ...

see on nii kurb, kui asjad õnneliku lõppuga ei ole . jah, ma vaatasin just põgenemist, ja nutan siiani. miks ei oleks võinud olla see ilusaga lõpuga. miks nad ei oleks võinud saada õnnelikeks? miks peab tegelikkuses õigluse eest võitleja kannatama? mulle ei istu see, mulle ei istu selline ebaõiglus ja kui te nüüd väidate, et kammoon see oli ainult film. siis halloo , tegelikkuses eksisteerib see põhimõtteliselt samal põhimõttel. mulle ei istu siuke värk, andke andeks, aga see sakib !