ma olen nüüd äärmiselt ebaorginaalne, aga mul on kopp ees sellest lumest. ilus ta ju olla võib, aga see mis olukord igalpool valitseb, andke andeks, ei. see pole enam mulle ! see on ebanormaalne mismoodi ma juba mitmendat kuud õhtuti bussi oodates konkreetselt lõdisen ja palvetan oma nina eest, et see otsast ära ei kukuks. kui te kavatsete nüüd mulle öelda, et pane soojemalt riidesse, siis tekib mul küsimus, kui soojalt veel riidesse panna saab? kolmemeetrine paks sall ümber kaela, käpikud käes, talve saapad, pluus+kampsun+fliis, jope ja veel sada üks paari sokke, müts ja mida kõike veel. jajah, pole olemas halba ilma, on lihtsalt vale riietus. aga äkki ma on siiski lõpuks olemas halb ilm.
ja see lumi on täiesti raiskus. suusatama ma enam ammu ei viitsi minna. suusad lihtsalt reisivad autos meiega igale poole kaasa, sest keegi ei viitsi nendega tegeleda. hakkab tulema kevad vaheaeg ja ma peaks suusatama minema? no thanks.
ja üleüldse, see vaata koguaeg ette-taha, paremale-vasakule ja alla-üles olukord on äärmiselt väsitav. koguaeg jälgi, et püsti jääksid, või et sind miski kuskil ülevalt ei ründa. kaua sa suudad, niimoodi liigelda. ainult lund ja jääd jälgides olen ma varsti konkreetselt autorataste all.
ma tõesti loodan, et see lumi hakkab vaikselt ennast kokku pakkima ja tuleb jälle alles järgmisel talvel (pisut lühemaks ajaks siis palun!)
mina hakkan nüüd oma mõnusalt kuuma teed lürpima ja küpsiseid sööma !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar