kõik logiseb ja lonkab, on paigast ära ja loksub. ma mõtlen ühte, ütlen teist ja käitun hoopis kolmandat moodi. tahan kõike ja samas mitte midagi. poes käin ringi nagu peata kana, tahan osta üht, lähen teise riiuli juurde ja lõpuks ostan hoopis midagi muud, midagi mille isu mul üldse ei olnud. tahan midagi, saan selle ja siis ei tunne sellest absoluutselt rõõmu. kõik ajab närvi ja häirib, tahaks teravalt öelda ja vahest ainult iseendale mõleda. ometi teen pähe näo "ma-olen-rõõmus-ja-heas-tujus". milleks mulle see? milleks pean ma alati sõbralik olema, naeratama, rõõmus olema ja suu kõrvuni ringi käima. jah, ma astun vahest "vasaku jalaga" voodist välja. jah, mul on vahest halb tuju. aga siis pole vaja mulle öelda, et mis mul viga on, või et ma olen ülbe. sest seda ma nüüd küll uskuda ei taha, et teil ei ole kunagi halb tuju.
ja kõige tipuks, nagu mul ilgelt vähe muresid oleks, käitub ta täpselt nii nagu heaks arvab. ometi ta teab mida mina mõtlen ja tunnen. ma tahaks talle halvasti öelda, veel parema meelega oma elust välja süüa, aga kui ma kohtan teda bussis siis pole mul ainsatki võimalust teda ju mitte kohata. ja lihtsalt nii tuimalt mööde vaadata on mu ainuke võimalus. ja nii kuradi nõme on kogu see jant. ma ei viitsi nii ja ei taha ega jaksa. see kõik tekitab minu jaoks nii palju segadust ja see kõik on nii muserdav. ja ühel hetkel ma lihtsalt murdun, sest ma ei jaksa enam.
võtaks hea meelega aja maha, aga selleks pole aega. isegi magamiseks pole aega ja kui on siis ei suuda ma magada. olen rahutu ja vähkren, käin joomas ja tatsan öösel mööda maja ringi. pole ime et mul jõudu pole ega tahtmist. võib olla teeb kogu asja raskemaks see, et pingeid maandav kevadine reis suusatama jäi ära. kes seda teab.
jumal tänatud, et see 1.aprill möödas on ja et ma suutsin neid nalju vältida, sest ma vihkan seda päeva. ma sean nüüd sammud vanaema juurde ja siis linna kinno. võibolla aitab üks kinotripp koos õega end natukene paremini tunda.