34. kaugemale, kaugemale, veel kaugemale!

pole olemas sihtpunkti kuhu mina minemast keelduks, kui rääkida maailmast. hiiglasuur avatud maailmatu maailma ruum. ma olen eluaegne piiritaha piiluja, tahtja, unistaja. heameelega võtaks oma seitse asja ja läheks tuhatnelja. aga ei, mul on veel lõpetamata asju, kasvõi näiteks see sama keskkooli millega ma ennast sidusin.

aga hästi natukene veel, alla 12 tunni ja ma olen teel. teel sinna kuhu kuulub pool minu südamest, hingest, meelest, olemusest, pool minu kõigest! mäed, lumi, kauged kohad, uskumatud emotsioonid, alati nii ette aimatav, samas kõige ette aimamatum. ma ei loobuks sellest kõigest mitte millegi nimel. kuigi see aasta on minek päris raske, mõeldes, et minust jäävad siia maha mulle niii olulised inimesed.

samas, kui keegi annaks mulle võimaluse minna läände. ütleks: " nii, siin on kõik vajalik ja kõik mis sind aitab, ainult mine!" ma läheks. hetkekski kõhklemata ma läheks!  mind lihtsalt tõmbab. kõik peale selle väikse eesti, kus ma tunnen ennast halvasti, ebameeldivalt, lämmatavalt. mu kaunis kauge kodumaa. just täpselt,  minujaoks on kauge see eesti,  võõras kodumaa tunne, ja asi on kaunist kaugel, kui miski ei toimi. andeke andeks, patrioodid.

ma soovin teile ilusaid jõule, imelist vanaaasta lõppu, edukat uue algust - sest jumal teab millal internett mind õnnistab. btw, mac is back, ja ma ei lase tal endast sammugi maha jääda !

33.

see karge külmus, mis hommikul õue astudes kohe põe poeb, pani mu praegu, 22.18 soojas toas mõtlema ühele faktile. kui väljas on külm, karge ja jäine, tunneme me ennast halvasti, ebamugavalt ja meil on külm ja ebameeldiv. aga kui inimene on kellegi vastu sama külm, mida tema tunneb. pole just kaks võrreldavat suurust, kuid see pani mu mõtlema.

teineasi mis mind piinab juba paar tundi on minu enda muutlikus. ma olen kogu oma teadliku elu olnud kindel ühes asjas. kohe nii kindel, et ma olen teistele halvasti öelnud selle pärast. ja nüüd, nüüd äkki ma lähen ise sama teed. seda teed, mis minu jaoks alles mõned hetked tagasi oli taunitav.

kuhu ma küll omadega jõudnud olen. ma tean piire, tunnen ja tajun neid, kui kõigest hoolimata astun neist üle, või olen astumas. ma tean mida ma tahan, kuhu jõuda, näen enda lõpp siht punkti. aga see aeg, mis sinna jõudmiseks kulub, paneb tegema ka asju, mis kasuks ei tule. kas just kahjuks, aga sellel pole sihtmärgiga pistmist. keegi kuskil kunagi ütles: Elu on peolaud. Ära ometi nälgi selle ääres !... ja miks siis mina peaksin. võtan kõike mida elu pakub. samas selle lõpptulemus oleks lõhkemine. elulõhkemine. ma ei tea ise ka enam, ma ei kujuta ette...

kuhu ma teel olen ?

32. Otsime nii innukalt õnne, et tormame sageli sellest mööda.

just täpselt, nii ongi nagu pealkiri ütleb. kui me lõpetame õnne ostimise, ideaalsuse poole püüdlemise, siis on see meil kõik käes. õnn on meie kõrval. õnn on sõbrad, kes hoolivad, õnn on rahulolu, õnn on asjade hindamine. õnn on elu ise. seda tuleb nautida, mitte ostida vigu, et olla õnnetu .

olen elu kohta selgeks õppinud kaks sõna : see jätkub! ükskõik kui halvasti asi minna võib, alati läheb elu edasi. see ei jää seisma, ei  lähe tagasi, vaid ainult edasi! ja see ongi hea. see teeb elust selle mis ta on. raskustest ülesaamine, enda kokkuvõtmine muudab asja pingelisemaks, põnevamaks...

viimaste päevadega olen õppinud ühe asja, või siis selgemaks saanud. inimsed mu ümber -  mu sõbrad, on mulle olulisemad kui õhk. nad panevad mu särama ka siis kui tahaksin nutta. need inimesed, kes praegu on mu ümber on täisti ideaalse. ma tunnen nende üle rõõmu, isegi kui see pole päris see mida ma oodanud oleks, aga ma olen õnnelik kui nemad on. ja see ongi põhiline...

ma olen järjekordselt rahul !

31.

hea olla on hea. mulle meedlib nii kui pole tülisid, asju millega südant valutada. südamepiinadest vabanemine on kõige parem asi! nii kerge ja hea on olla. oeh, see sisemine hingerahu on muusika mu olemusele, olekule, vaimule.

inimesed hoolivad ka siis kui nad seda tegelikkuses välja ei näita, kuigi mõne puhul on nii et pead näitama et hoolid, või vähemalt üritama varjata seda, kui mitte ta sulle meeldib. keeruline lause, ups. aga jh. inimesed üldjuhul hoolivad, ja need kes meile kunagi haiget tegema ei peaks teevad seda, tahest tahtmata. aga see on elu paratamatus. paratamatus, millega me oleme juba aastaid silmitsi seisnud, ja me oleme sellega ära harjunud.

siiski, kui mina hoolin siis ma hoolin päriselt. ja inimesed lähevad mulle korda, südamesse. vahest ka need keda ma sinna ei sooviks, aga juu siis on vaja , et lähevad. ja ma armastan inimesi enda ümber. nad kõik annavad mulle midagi juurde. muudavad mu paremaks, panevad mu elavana tundma, panevad mu armastama ja hoolima. panevad mu mõtlema ja tundma. ma lihtsalt nii armastan neid.

sõbrad hoiavad elus!

30. i need more time!

ma jumaldan selliseid hommikuid talvel, kus ma ärkan, teen silmad lahti ja teiselpool aknaklaasi langeb laia valget lund. see on nii rahustav, ilus ja nauditav. ma võikski vaatama jääda lume langemist, kuidas ta matab enda alla maa, tekitab ajapostidele lumemütsid ja kuidas raagus puud pole enam nii raagus. see on nii ... niii ideaalne.

aga kõik see ilus ei saa ära võtta seda südame piina, kõhklust, võibolla isegi kahetsust. see kuidas midagi rõhub, rõhub ja rõhub, kuni sa lõpuks lihtsalt murdud, ei ole talutav. asi on talutavausest kaugel. oleks et oleks aega, aga ei ole. ja seda ei teki kuskilt juurde. on antud igaks päevaks need närused 24 tundi kuhu ära mahtuda tuleb. aga kuhu kuidagi ei mahu.

mind ajab taga ajapuudus, ometi tahan ma aega maha võtta. kõlab kentsakalt? võibolla. aga kui ma koguaeg jooksen, üritan sammu ajast ees olla, siis ühehetkel ma väsin, mu jõud saab otsa, mu tahtejõud kaob. aga millal ma selle aja maha võtan?... õnneks on kohe kohe käes need jõulud, mis meeldivad mulle ühel ainsal põhjusel. aega võtab hoo maha! ükskord aastas on ajal aega. seda tuleb kasutada.

aeg pidevat arutust andma, rahvatarkuse järgi, eksnäis

29. life is a highway

oeh, aeg lausa lendab. mul on nii hea meele, et ma kaheks nädalaks ära sõidan. saab veits mõelda asjade üle, ja ehk jõuan selgusele ka. eks näis mis saab, igaljuhul, mul tekib aega, aega et mõelda.! võibolla saab asjad rohkem korda, inimestega asjad klaariks, iseendaga jalule. ma tõesti vajan seda puhkust, nii kehale kui hingele.

nädalavahetus ilma pidutsemiseta mõjub. ma olen pidudega nii ära harjunud, et mul on praegu tunne nagu ma oleks lihtsalt haige. see pole nädalavahetus, see on midagi muud, midagi mis mulle ei meeldi. mured tüütavad, tuju on kehv, seltskond kodus ilmselgelt mitte just minu maitse.

igaljuhul, mina käisin täna tuju tõstmas. kuigi ma pole materjalist, peaksin tõdema, et ostlemine parandab tuju. ta annab selle saamise rõõmus, mis on emotsioon omaette. ma olen sellest lausa sõltuvuses. ma võiksin päevast päeva ilusaid asju vaadata, selgaproovida ja siis ära osta.

oeh, issi, suurendame mu kuu raha (A)

28. love isn't love 'til you give it away.

Letting you go is making me feel so cold, yeah, and I've been trying to make believe it doesn't hurt but that makes it worse, yeah.

sõnad ühest imeheast laulust, kus kõik vastab sõna sõnalt tõele.

ma võtsin ennast kokku ja sain hakkama. hetke ajendil, ajastuse pärast. aga nüüd, nüüd on sada korda hullem olla. ma tahaks andeks paluda ja öelda kõike seda mida ma hoian kinni, lukustatud südames. aga ma iseenda pärast ei tee seda, ma saaks veel rohkem haiget ja... või kas enam rohkem pettuda annab? või enam hullemaks ei saa ju minna. kuigi tavaliselt just peale selle lause ütlemist läheb kõik tuhandeid kordi hullemaks.

kuidas ma talle otsa vaatan? kuidas ma välja lähen? kuidas ma ta kõrval seisan? kuidas, kuidas kuidas?

aga, see läheb mööda, peab minema. juba ainuüksi selle pärast, et kogu elu on veel ees ja sellistesse olukordadesse on vaja veel sattuda. see oleks nii ebareaalselt nõme, kui lõpp olekski siin. pole kunagi olnud ja ei tohi veel endiselt olla.

just täpselt juba selle pärast, et kogu elu on veel ees, tuleb tunda rõõmu. mind juba nii kergelt ei murra. te ainult proovige. :)

iga lõpp on millegi uue algus. ja nii ongi. üks asi lõppeb, teine algab. ja isegi kui uus algus on keeruline, sest vana lõpp rõhub, on kõik kõike väärt. ja ma olen õnnelik, tulgu mis tuleb, ma saan hakkama. elan edasi, sest elu on ilus ja ma pole raisanud 10 aastat oma elus niisama koolile, vaid ma pean selle lõpetama ja siis tõeliselt elama hakkama. selle kõige nimel, mis tulemas on, ma ju olengi E-R kümme pikka aastat igal hommikul enne kukke ja koitu ennast üles ajanud, ja kooli poole vedama hakkanud. ja elan veel!

you lost, i won, you will regret it till the end of your life!

27.

lootus, usk iseendasse, pettumus, tüdimus, langus, taas jalule tõusmine. katkematu ahel, mis rutiinselt kordub teatud ajavahemiku vältel. ja iga kord enne taaskordset jalule tõusmist me mõtleme, et see kord muutume, aga see jääb ainult mõtteks, või siis sõnadeks.

me muutume siis kui me seda nii kramplikult ei planeeri. nii pea kui miski on kinnis ideeks saanud, tundub see peaaegu, et kätte saamatu. ja me pettume, viskame lootuse nurka ja läheme edasi vana viisi. samas, kuidas siis paremaks inimesed muutuda, kui vanaviisi jätkates ei toimu midagi ja planeerides puudub samuti areng.

järkjärgult asja poole püüeldes, step by step. üle öö pole kunagi ükski suur muutus inimeses toimunud, muidugi kui välja jätta film "üleöö 30", kuid seegi on fantaasial põhinev linateos.

lõpuks muutume me siiski alateadlikult, iseenesele märkamatult ja nii ongi kõige parem. me võidame sellest kõige rohkem.

óeh, ma ei tulnud siia tegelikkuses üldse muutumisest rääkima. pigem sellest, et elus viib edasi inspiratsioon, nagu kunstnikel muusa, kes neid innustab. elu ilma inspiratsioonita on tühine, ma ei ütle, et peab olema keegi mille jaoks elada, keegi kelleta me tahaks olla surnud. huhh, see on vale arusaam. sellised inimesed on nõrgad või ma ei teagi, rohkem kui nõrgad, eesti keeles pole selle kirjeldamiseks kõlavalt ilusat ja sobivat sõna, kurb. pigem on inspiratsioon see, mis paneb su muigama, vahest nukrutsema, kuid kannab sind edasi, sest ta tekitab sinust tahtejõu, vastupidiselt kellegi pärast elamisele. see võib panna pigem loobuma, kahetsema ja kõhklema, tekitades elamiseks vastupidise effekti.

ma leidsin selle, oma inspiratsiooni .

26.

ps! kui rääkida emotsioonidest, siis need on ühed vägevad asjad mis panevad inimese elavana tundma. ja mina olen täis liigutatust, rõõmu ja õnnelikust. ma olen sõnatu. mul on heameel, kui ma suudan luua midagi, mis kellegi kaasa haarab, kuigi see pole olnud mu eesmärk. keegi pole midagi nii imelist, südant liigutavat ja siirast öelnud. mul tahavad rõõmupisarad silma ronida,

aitähhh ,

25.

kui ma nüüd sellele rutiinist erinevale nädalavahetusele tagasi mõtlen, siis ma muigan. tegelikkuses ma ju vajasin sellist rahulikku nädalavahetust. idüllilist laupäeva õhtut vanematega. muidugi kui reede õhtused sündmused välja jätta, mida ma parem iseenda pärast meenutama ei hakka.

kõigest hoolimata läheb elu edasi. täna on juba uue päeva õhtu ja õigepea jälle uus päev. ilmselgelt jääb 24'st tunnist väheks. parimal juhul magan öösel kuus tundi, mida on ilmselgelt vähe enda välja puhkamiseks, rääkimata ilu unest. nii palju on vaja teha, jõuda ja korda saata.

mind häirib üks lause: "ela nagu oleks täna sinu viimane päev!". kuidas ma saan nii elada, kui mu ümber on nii palju tegemist vajavaid asju, nii palju keelde ja seaduseid, piirid ja reeglid, ja pidevalt keegi ootab ning loodab minult midagi. kamoon, ma olen kõigest lihast ja luust inimene, kellel on vaid kaks kätt ja kaks jalga. ma ei saa oma vajalikke toimetusetekagi hakkama. tuues näiteks kasvõi selle sama uurimstöö, mille kirjutamise alustamist planeerisin juba septembris. aga täna on juba 7. detsember, ja mul on täpselt 10 päeva, et see valmis saada, mida on ilmselgelt natuke liiga vähe.

aga see kõik peaks olema teisejärguline, kui ma mõtlen sellele mida ma ise elus hindan. emotsioonid! ma jõudsin täna või eile, mis vahet sel on, järeldusele, et see kõik on möödas. võibolla mitte täielikult veel, aga möödumas. ma tunnen, et see ei saanud minust võitu, see polnud nii tugev, ja see muutus. jah, ma ei tunne enam seda mida varem. minu õnneks või kahjuks, kes kurat seda teab, aga ma ise olen selle üle õnnelik. võibolla ma pettusin, samas seda oligi oodata. inimesed annavad järgi kiusatusele, tungile, kirele, ahvatlusele, nimetage kuidas tahate. ja seda ei saa talle pahaks panna. see on looduse poolt nii paika pandud, ja see annab elule oma vürtsi, vahest väiksema vahest suurema. ja nii ongi hea.

ma naudin oma mitte täiuslikku olekut, sest ainult nii olen ma midagi maist, ja ebamaine on eksiteerimatu.

24.

11 piinarikkast ning hulluks ajavat päeva ja ma pääsen siit. ma ei pea tähistama neid kohutavaid jõule, mis iga aastaga kaotavad järjest rohkem oma tegelikku tähendust. kõik on nii materiaalne, samuti jõulud. selle asemel et nautida jõuludega kaasvanevaid emotsioonlseid väärtusi, põevad inimesed selle pärast ega see kink liiga odav pole, või too liiga lihtne, kas keegi märkab et mul oli eelmiste jõulude ajal sama kleit, või et peaks uued jõuluehted ostma, kaks aastat ühed ja samad on ju igavad.

mulle ei meeldi siuke asi. mulle ei meeldi et kõik on kinni asjades ja rahas. elus on nii  palju ilusat ja meeldejäävat, mis ei seostu rahaga. asju mis panevad meid paremini tundma kui ükskõik mis summa meie pangakontol. ja isegi kui seostuvad siis saab selle kõige taha plaanile jätta. reisilt tagasi tulles küsivad ikka  kõik: "mis sa ostisid endale? meile?" selle aselemel et küsida : "puhkasid mõnuga? ilmad olid ilusad? nautisid?" .

aga nagu täna onu Mati mulle ratsutamas ütles, inimene kes mõtleb positiivselt elab kauem, naudib rohkem ja on täisväärtuslikum. inimene, kes mõtleb negatiivselt sureb noorelt, on pinges ja seisemiselt tühi. see 2 ja pool tundi, 150 minutit, mis ma iga pühapäev seal sopa, sõnniku ja heina vahel veedan, annab mulle jõudu järgnevaks nädalaks. annab jõudu edasi minna, annab jõudu tagasi vaadata ja naerda selle möödunu üle.

ma olen rahul. rahul et ma olen vaba, et ma sõidan minema, et mul on sellised sõbrad, rahul et ma elan !

23.

kohe kohe on kätte jõudmas need iga aastased kuri kuulsad jõulud. aeg, mil inimesed on sunnitud olema heatahtlikud ja siirad, viisakad ja meeldivad, rõõmsameelsed ja õnnelikud. tegelt mulle need faik jõulud üldse ei meeldi, aga sellisel ajal olla vägivaldne on eriti jube. üleüldse on vägivald jube.

kui ma eile õhtul ühe kõne sain, mille sisu mind šokeeris nii, et ma nutma hakkasin, jõudis mulle kohale, et maailm minu ümber on kole. täis kurjust ja õelust. ma olin pettunud. nii iseendas kui ka teistes. võibolla liiga kergekäeliselt , aga siiski.

mu ümber on maailma kõige meeldivamad inimesed, ma mõtlen neid kõige suuremaid sõpru. aga kui ma oma viimase aja sõprus seltskonnas ringi hakkan vaatama, siis ma ei oskagi neid sorteerida, rohkem ja vähem sõber. ma kuidagi nii hoolin neist kõigist. nad on muutunud mu elu asendamatuteks osadeks. nendeta pole ma tervik. mul on heameel, et nad mul on. sest nad tõesti on erilised inimesed!

ja kõigest halvast hoolimata, ma olen rahul, tõesti olen, andke andeks.

22.

olla justkui tühi väli, kust tuuleiil aega-ajalt üle vuhiseb. sa ainult väreled hetkeks, just samuti nagu tunnete meres. iga muutuse korral sa väreled, hetkeks unustad kõik ja siis jälle oled tagasi. suudad taas kainelt ja reaalselt mõelda. samal ajal kui tegelikkuses sooviksid olla selles hetkes. ja soovid, et see hetk kunagi ei kaoks. õhh ,

järgmisel hetkel oled torm, kes ei suuda kontrollida midagi. ei iseennast ega enda ümber toimuvat. kontroll on kadumas ja kaos kerge tulema. kogu asi on perses, yeah .

21.

elu - seiklus, adrenaliin, panus, risk, julgus,  järjekindlus.

elu on kergelt kokku ehitatud, ometi suudame me selle endale kuradi keeruliseks mõelda, nii keeruliseks et me isegi aru ei saa midagi.

me oleme iseenda elu superstaarid. me elame iseenda jaoks. me peame rõõmutundma ja elama elu elatavalt, nauditavalt, külluslikult. kamoon, me elame vaid korra, ja kui mitte täna ,siis millal ???

kasutame kõiki võimalusi, ütleme kõik välja, panustama täie eest, naudime nagu ei kunagi varem, riskime pannes kõik mängu.

homme on hilja, eilne on möödas, jäänud on tänane!

20. kui olla on hea .

ma olen nii uskumatult rahul, hoolimata sellest et kõik on lahtine ja ebakindel. kõik olnu on olnud ilus ja mäletamist väärt. kui mulle jääb see tunne, emotsioonid, ilus mälestus, olen ma rahul, hoolimata sellest mis tulevik toob. ja edasi ma naudin igat väiksematki asja kogu selle salapärase loo juures. ja selle salapära teeb asja veelgi kütkestavamaks.  aga ma olen õnnelik, tõesti olen .

19.

ma olen nii segaduses, ma olen iseendaga täielikult pahuksis. miks peab olema elus nii palju segadust tekitavaid asju ja kahtlema panevaid faktoreid ? miks ei võiks kõik lihtsalt olla, juhtuda, tulla, areneda ja mööduda. miks kaasneb selle kõigega nii palju emotsioone, mis teevad olemise nii võrd raskeks ?

ometi olen ma ise osa sellest kõigest. selles suures sasipuntras, mille lahti harutamine on minujaoks ilmvõimatu, sest minu enda jaoks läheks asi veel rohkem sassi. muidugi jääb võimalus absoluutselt kõige seljataha jätmine ja täiesti uue lehe keeramine. aga siis ma just kui annaks alla, veaks kõiki alt ja tunneks iseennast äärmiselt nõrgana. ma pean leidma kuldse kesktee.

mu enesetunne pole ka just kiita. seda kõige otsesemas mõttes. ei tervis ega vaimne seisund. ma ei hakka hulluks minema, seda kohe üldse mitte, pigem ma mõtlen selle all seda, et ma ei ole valmis lõpuni välja minema, et saavutada üks eesmärk. ma võin kõik ise perse keerata ja ära rikkuda, samas olen ma siis totaalne idioot. aga ometi, see tundub nii vale.

võibolla on parim lahendus kõigele lihtsalt oodata ja vaadata. olles kõige selle sees aga üritada jääda kõrvalvaatlejaks. kunagi peab ju selgus tulema . asi peab paika loksuma. ja kui mitte nii nagu ma sooviks siis vähemalt jääb mulle mu vabadus ja uued võimalused .

las olla !

18.

 no jaa, aeg möödub. suhted vananevad ja uued tekivad asemele . ja siis, kui sa mõtled, et elu on edasi läinud ilmub välja keegi , kellega on olnud meeldiv minevik aga kohutav lõpp . miks ei võiks inimesed  oma eluga edasi minna ? miks ei võiks inimesed lasta oma eluga edasi minna ?

inimesed saavad kalliks, siis sa hakkad neist hoolima, nad hõivavad koha su südames ja siis keerab asi totaalselt ära. inimesed muutuvad, suhted muutuvad, seltskond muutub. ja siis katsu sa see inimene südamest likvideerida ja kui sa seda lõpuks suudad ja  tuleb asemele uus, siis ilmub keegi vana välja ja rikub totaalselt kõik ära. lüües sassi nii mu enda tunded ja emotsioonid ning sellega kaasnevalt ka teise inimese arusaamad.

siiski, elus peab leidma midagi positiivset. midagi mis annab põhjuse hommikul naeratada, tunda ennnast erilisena ja olla olemas iseenda jaoks. minujaoks püsib põhimõtte, et kui ma ise elu ilusaks ei mõtle, siis ei saagi see ilus olla.

hoolimata kõigest, olen ma rahul asjade käiguga. plaanid on head, süsteemid veel paremad. ma võin olla veidi õel , et ma selle kõige keskel olen , aga iseenda heaolu eest tuleb võidelda. peab !  ma olen õnnelik, ma olen rahul, ma olen täis  positiivseid emotsioone ,

btw, homme sajab taevast komme , in my dreams .

17. meet me halfway ,

i want you so badly, it's my only wish - nii head sõnad ühest ületamatust loost, mis ei lasknud mul totaalselt maga minna, pannes end ühe uuesti ja uuesti kuulama. 

kui mul tekkis täna võimalus panna ennast aja rolli, tekkis mu sisse suur tühjus, mul polnud sõnu, mõtteid, emotsioone. aeg, mida ma nii palju kirunud oled, ja ma ei oska temas midagi muutu , paremaks teha. tõenäoliselt olen temaga ära harjunud, sellisena nagu ta on. paratamatu elu osana.

aeg jookseb tõesti, täpselt kuu aja pärast on jõulud . päev aastas mis toob nii paljude laste näole maailma kõige suurema naeratuse ja inimesed tunnevad rõõmu heategudest, olemisest, ja absoluutselt kõigest. kõik on ümberringi idülliline, täiuslik, muljetavaldav. lumi, jõulu kaunistused, piparköögi hõng, mõistatuslikud päkapikud, salasoovid.  see kõik tekitab soovi olla 3 aastane ja elada maailmas kus see kõik oli reaalselt reaalne. oligi olemas jõuluvana ja päkapikud, kes olid igaastased külalised minu roosamulli maailmas. 

kui ma saaks olla see 3- aastane , rõõmsameelne plikatirts, kelle jaoks oli suurim mure see, et nuku tuli õigel ajal "magama" panna, kellele iga väiksemgi pisiasi rõõmu valmistas, kes oli õnnelik väikse kommi üle, kes oli nukker, kui lompidesse hüppama ei tohtinud minna ja pisarateni õnnelik kui ta seda tohtis , kes ootas iga suve algust et sõita maale. aga ei ole, ma olen kohekohe 17 , ja  kui ma juba kommi üle rõõmu julgen tunda, saan põlglike pilkude huviorbiidiks.

agasiiski, elu on ilus, ka siis kui sajab, kui päike ei paista, kui mul ei lähe just päris nii nagu ma sooviks, kui asjad on segased, kui ma ise olen segaduses. elu on ilus ja mina olen õnnelik,et ma saan olla mina, et mul on just need mured, sest järelikult see annab mulle midagi. ma olen rahul, järjekordselt !

ma naeratan iseendale   !

16. ma olen rahul ! votmis !

ma saan aru mida tähendab teiste üle rõõmu tundma. tunnen rõõmu, loodan nende eest/pärast, soovin et asjad läheks nagu vaja. see on nii hea tunne,  teeb mu õnnelikuks . teiste õnn on vaat et sama oluline kui iseenda oma. võibolla et ongi.

ja asjade selgemaks rääkime on ka hea v iis või moodus elu kergemaks teha. pärast on kergem, mul vähemalt on. ma olen vabam, kergem, jõuekam. ma ei tunne ennast katkisena , vastupidi, ma olen elav, täis kõike . ma olen rahul, (see on viimasel ajal blogis mu lemmik väljend juba, hihiii ). jah, õnnelikud inimesed on ilusad, seda nad on . 

mu 12 aastane õde ütles mulle, et ma pole normaalne. et üks kohe kohe 17 saav tüdruk ei hüppa mööda kööki ringi, kurk käes, hüüdes, nomm-nomm-nommmmmm . aga tegelt on sellistest väikestest asjadest rõõmu tundmine täiesti normaalne. mul oli lõbus olla, mul endal oli nii naljakas, et naerust hakkas kõht valutama. 

vähemalt olen ma rääkinud, ennast selgesti arusaadavaks teinud, vähemalt endaarust. tulgu sealt põhimõttelisest mis tuleb. nagu ma ütlesin, mulle pakub rõõmu teiste õnn. ma olen parem inimene. mulle meeldib . 

15.

peale mõõna tuleb alati tõus, ja nii on ka elus. vahemalt minu elus ja nii uskumatu kui see ka pole, ma tean seda aga kipun unustama. peale jama vanematega suhted paranevad, minul vähemalt, peale sita hinde saamist,  tahad rohkem pingutada, jnejne.  nii imeliku kui see ka pole. et juhtuks midagi head, peab juhtuma midagi halba. no jahhh , 

kvaliteet aeg. nii oluline osa elust, igapäeva elust, olemisest. kvaliteet aeg ema ja isaga. ma lausa nautisin seda. ma tundsin rõõmu, sest ammu polnud olnud hetk , nagu need olid. ma tundsin ennast õnnelikuna, rahulolevana, olulisena. 

igapäevaga saame me vanemaks ja targemaks. õpime tundma iseendast nii mõndagi uut, mis algu tundub võimatu. muutuvad maailma vaated, muutub elu nägemus, muutuvad soovid, muutuvad sihid. me ise muutuma, loodetavasti paremateks inimesteks. loodetavasti õnnelikemateks. 

elu on ilus. eilne oli meeldiv, homne on üllatav müsteerium, tänane on kingitus. inimesed meie ümber on inglid. siin on ilus elada. ma olen rahul, et elan !

14. ja edasi ???

ma mõtlesin, et asjade otse välja ütlemine teeb asja kergemaks, aga perse ma võin minna sellega. tegelikult on sellel risti vastu pidine toime. asjad muutuvad hullemaks, keerulisemaks ja koormavamaks. kui enne tead ainult ise, siis nüüd teavad ma arvan, et kõik..

pisarate poetamine on kõige hullem. see nõme komme, harjumus, omadus, mida iganes see on, ei ole kohe üldse mitte vajalik, pigem häiriv ja raskendav. see loksutab kõik nii paigast ära ja teeb iseenda enesetunde veel sandimaks. hmm, nagu see niigi sitt oleks olnud. ilmselgelt mitte. ja ikka ja jälle suudab inimene iseendale sita kaela tõmmata. 

nagu kõigest vähe oleks, satutab alati elu kõik halva kokku, nagu ühest aiataha läinud asjast vähe oleks. palju õnne mulle ! võiks lausa iseendale aplodeerida. palun ! võibolla peaks midagi kardinaalselt muutma, aga miks? kui enne toimus kõik samade süsteemide järgi nagu valatud, mis siis nüüd on? kust ma elu õlitama pean? võibolla peaks lihtsalt laskma ajal ja asjadel minna. aeg pidi ju arutust tooma, kas polnud ?

aga kui ma iseendale ükskord elama ei hakka, siis kelle kuradi heaks või pärast ma oma elu üldse elan? minu enda soovid, vajadused, tahtmised, kes need täidab ja nendega arvestab? eks ikka mina ise !!! võibolla ongi igalinimesel elus hetk , kus tuleb teha otsuseid ning valikuid mis kohe kasu ei näite, kus jääb loota, et lõpuks lõppeb kõik nii nagu vaja. jääb lootus, mis on lollide lohutus ja tarkade ajaviide . 

rõõmu tuleb tunda kõige üle . valusa haiget saamise üle, sest see õpeta mind tugevam olema, teiste õnne üle, sest see õpetab rõõmu tundma. läbikukkumise üle, sest see õpetab edasi minema. murede üle, sest need õpetavad hakkam saama. lootusetute olukordade üle, sest need õpetavad lootma !

ja kui kõik ei ole hästi, siis järelikult ei sa see veel läbi olla !

13.

võibolla on asi mind ümbritsevates positiivsetes inimestes. võibolla on asi minus endas. võibolla on asi milleski kolmandas. igaljuhul olen ma asjaga rahul. 

minu enda jaoks on kõik palju selgem. ma tean mida teha, kuidas olla, mida ma tahan, kes ma olen. kõik segadust tekitavad nähtamatud tegurid on kadunud. see teeb tuju nii heaks. ma olen rahul, et kõik on minu jaoks nii endine. endal ka hea olla. see muudab selle pimeda sügise palju nauditavamaks.

täpselt kuu aja pärast olen mina teel sinna, kus ma võiks olla elulõpuni. sinna kus hakkab nauditav puhkus, sinna kus mina unustan kõik negatiivse, sinna kus on hea olla, sinna kus on ilus ja kus on lumi. jah , just täpselt lumi ! ja nii umbes miinus 15kuni 22 külma kraadi. aga see kõik seal on nii fakking nauditav, meeldiv, muljetavaldav, meeldejääv, mälestusse sööbiv. mägi, mägi kus kõik on piiritu. on kõrged vaated, lummav taevas, kiired laskumised, hiiglaslikud kõrgused. kõik mida ma nii väga armastan. ma ootan juba sõitu, ootan igat järgnevat päeva, et aeg siin kiiremini mööduks. ootan, et nautida elu !

varsti tulevad jõulud ja mu sünnipäev ja uusaasta jälle, ja aeg on jälle kiirelt möödunud. ilmselgelt pole aeg siiani selgeks õppinud, mida tähendab hoo mahavõtmine, aja andmine ja puhkus. alles see oli kui ma austrias 24.detsembri õhtul luuletus lugesin ja eestist kaasa ostetut hapukapsast sõin, või kui mulle itaalias sünnipäeva laulu hommikul lauldi, või kui me aasta vahetusel mööda livingiot jalutasime ja ilutulestikku nautisime ja ma evale helistasin ja ta oli nii kurb. ja nüüd lähen ma jälle selleks ilusaks ajaks siit ära, eemale nendest , kellega just sellel ilusal ajal koos tahaks olla. 

agaq kõigepealt tuleb ühelepoole saada selle sombuse, pimeda ja koleda sügisega, mis kohe üldse ära minna ei taha. hommikul ärkad ja on kottpime, õhtul tuled koolist koju, vaata et on pimedam kui hommikul. sellised ilmad panevad pea valutama, tekitavad stressi, teevad haigeks ja muudavad inimesed masendunuteks, kuigi me peaks sellega juba harjunud olema. aga sügisega ei harju vist kunagi ära, hoolimata sellest , et ma teame, et ta alati peale suve meile külla tuleb.

üritame siiski vastu pidada !

12. ma olen keegi, kes tema ei ole ja kelleks ta kunagi ei saa!

valearusaamad rikuvad ära nii paljud asjad. samas, igaüks näeb seda mida ta näha tahab, mõtleb seda mida ta mõelda tahab, käitub nii nagu tahab. Lõpuks on kõik segaduses, pettunud ja kaotanud nii mõnedki võimalused.  

mulle aitab, mina pole nõus mängima sellist räpast mängu nagu mõned. ma pean ennast paremaks, ma olengi parem. mul pole vaja laskuda nii madale, et hiljem nad rääkida saaksid, jumal teab mida. kõike mis liigub pole vaja saada. päriselt ka. inimesele peab jääma mingi eneseväärikus, uhkus. ma olen väärt midagi ilusamat, puhtamat, siirarmat, rikkumatumat. 

võibolla ma loodan maailmalt liiga palju, ma siiralt usun, et loomupäraselt on kõik head. lihtsalt keskkond muudab hea halvaks, vähemalt mingil määral. võibolla ma olen liiga naiivne, uskudes, et elu on ilus, maailm on võrratu, armastus on puhas, unistused on võimalikus ja reaalsuse piirid on tegelikkuses määratlematud. võibolla see aga muudabki mu elu ilusamaks, talutavamaks, nauditavamaks. 

hauda tuleb maanduda räsituna, üheskäes veini pokaal, teises käes veel tossav sigaret. Täiesti kurnatuna, täis elujanu ja naudingu joovatust. Tundes siirast rõõmu kõige üle, mis olnud on. Kahetsemata ainsatki hetke. Olles võtnud kõigest viimast.  Proovinud kõige ulmelisemaid asju, kasutanud kõiki võimalusi, öelnud välja kõik mis öelda on olnud. Mõeldes: " oli see alles elu,  !" 

pole oluline mis oli eile, oluline on see, mis tuleb homme ! 

11.

Tundub naljakalt ebareaalne, et millegi nägemine ja jälgimine võib nii palju mõtlema panna. Vaat et paneb muutumagi. Või tahtma muutuda. Oleks, et jätkuks tahet ja visadust. Aga pean suutma, ma võtan ennast kätte ja saan hakkama. Positiivsus annab jõudu ja paneb tahtma.


Täna tundsin üle pika aja, kuidas ajal kiire polnud. Võibolla oli asi lihtsalt minus ja minu tegemistes. Võibolla ma tahtsin et oleks aega. Võibolla ei olnudki aega, aga mina lihstalt ei teinud midagi. Ma isiklikult kaldun tõdema, et tõenäoliselt on tegu viimase variandiga, kuigi südames loodan, et mitte. Loodan, et aeg on aja maha võtnud ja soovib ennast kõigiga jagada. 


Mul on hea olla, ma olen rahul, ma hakkan endaga asju korda saama, ma hakkan endast aru saama ja endas selgusele jõuda. Mõndadest miinustest saavad plussid. Samas, nii mõneski asjas olen hakkanud kõhklema. Kõhklen ja siis jälle olen endas kindel. Või siis ma ajan need kaks asja omavahel sassi ja nad puudutavad täiesti erinevaid asju, tundeid, emotsioone. Igaljuhul, see on veel veidi ebamäärane mu jaoks. 


Mõned väiksed, ime pisikesed kuid olulised jõudpingutused veel ja ma olen omadega tagasi mäel. Asi saab korda. Ja siis tuleb vaid tempot hoida. Mitte alla anda ja vastu pidada.


leiaks ma ka iseenda üles, oleks kõik väga viis pluss. Ma kõhklen endiselt ja mu enesekindlus pole ikka veel, see mis ta olema peaks. Aga veidike veel, veidike veel ja siis on kõik nii nagu peab. Ma lausa ootan seda. 


Aga nüüd hakkab minus võimust võtma midagi väga meeldivad. Ta viib mu ära ja toob tagasi rohkem kui mõne tunni pärast. Seni paneb ta mu nautima imelisi vaatemänge, ainukordseid emotsioone ja teeb võimatu võimalikuks. 


Headööd teie, Tere härra Uni !

10.

Viha,  pettumus, põlgus. Kõik halvad ja negatiivsed emotsioonid. Viha iseenda vastu, et ma ei suuda end kokkuvõtta. Pettumus eraelu küsimustes, sest mul sai siiber. Põlgus kellegi teise vastu, et ta mulle niimoodi teeb. Tahaks kõik kuradile saata ja hakata elama ainult iseenda jaoks. Arvestada ainult iseendaga, olla ainult iseendaga,  mõelda ainult iseenda vajadustele  ja heaolule.

Kui täna poleks teisipäev, istuks mu kõrval üks sõber. Klaasis sõber, kes mööda mu kõri alla voolaks. Heameelega lahendaks praegu sellise sõbra. Absoluutselt kõige pärast. Iga viimnegi kui asi tõukab mind tema poole. Laseks kõigel minna, lihtsalt minna!

Ja siis räsib  mind mingi faking rutiin, mis ei lase elada. Nädalast nädalasse, ilma ühegi muutuseta. Lõppedes pühapäeva õhtul maailma suurima peavaluga ja alates esmaspäeval kõrvulukustavalt ebameeldiva äratuskella helina peale. Tapab mind, sundides nädalast nädalasse läbi elama ühte ja sama asja , üha uuesti ja uuesti . 

Lisaks kõigele ajab mind nii närvi see, et isegi kui ma püüan ja üritan. Siis lõpp tulemus valmistab ikka pettumuse. Sa proovid, pingutad, panustad, aga ometi ei piisa sellest. Jääb väheks, jääb puudu. Mida ma siis ometi ette võtma pean. hhuhhhhh , 

Kaovad inimesed ja ma ise kaon. Kaob aeg ja kaob tahe. Kaob motivatsioon ja jõud. Kõik kaob, asemele ei teki mitte midagi. Ainult negatiivsus. Ainult pettumus. Miks ei võiks elu olla rohkem positiivselt häälestatud. Miks peab alati midagi perse minema, miks me alati millestki ilma jääme, miks peab alati midagi juhtuma.

Paluks mulle üks aeg !

9.

Hoolimata sellest, et ma tean mida ma tahan, olen ma ometi kõiges kahe vahel . 

Ma ju tean, et suudan hästi õppida, tunnis kaasa töötada ja kodus vaeva näha. Ma ju olen seda kõike kunagi suutnud, kuidas ma siis nüüd äkki ei suuda. Kus on kindel siht silme eest? Töötahe? Tõestus vajadus? Miks ma olen nii ükskõikne ja sõltuv kõigest, mis mind ümbritseb. Piisab telefoni kõnest stiilis, mis sa seal kodus ikka konutad,  tule õue, ja mina hakkangi mõtlema kirjanduse õpiku nurka heitmisele ja talvejope selga tõmbamisele.

Või siis teine näide. Jagan kellegagi oma õnne, ja ta leiab, et ma olen sellest kõigest nii vaimustatud et olen pime. Aga olengi. Ma ei tahagi näha negatiivseid asju. Las siis olla kõik positiivne, vähemalt niikaua kuni ma ise oma silmi ei ava. Äkki ma ei tahagi neid avada. meelt muuta? Ometi, pani ta mu kahtlema, öeldes, et kõik pole nii ilus nagu mulle näib. Et ma peaks parem eemale hoidma. ja järgmisel hetkel ma mõtlesingi, et ma hoian siis eemale. Ometi ma ei suuda.

Olen nagu 12. aastane pubekas, kellel lendavad kõhus liblikad ja kes on täis positiivseid emotsioone kõiges. Mõtlesin, et selliseid asju minuga enam ei juhtu, et ma suudan asja kaaluda ja asja üle kaalutleda. Leida plusse ja miinuseid ning vastavalt sellele nagu täiskasvanu otsuseid langetada, kuid ei. Ega jh, see väike tuksub asjake ju ei küsi mult mu plusse ja miinuseid, pigem küsib seda mõistus, kellel neist nagunii kasu pole, sest tema südame otsust muuta ei saa. 

Nii palju uut ja samas unustusse jäävat vana.  Alustades sõpradest, lõpetades imepisikeste tarbe esemetega.  kõige jaoks ei jagu aega,  kõige jaoks ei saagi jätkuda,  ja jälle ma jõuan tagasi oma valikute juurde. Mida ma siis tahan? Lõpuks pean ma ise selles kõiges selgusele jõudma, ainult ise enda vajadustest ja soovidest lähtudes , 

jõudu mulle !

8.

Ummik, tupik, nimetage kuidas tahad. ma ei saa ise ka enam aru. jaa, ma olen õnnelik, nii õnnelik et ma ei oska olla, midagi öelda, teha, käituda, mõelda. Samas ma nii kardan, et ma ei oska olla, midagi öelda, teha, käituda, mõelda. Kui ma ise kõik ära rikun ja iseendale haiget teen, siis, ma pettun iseendas ja ilmselt väga kõvasti. Tee ilmselt ei saa mitte millestki aru ... 

Tuli ja läks, tuli uus ja läks, tuli veel üks ja on jäänud, aga kui kauaks ? See on nagu saladus, mida keegi ei tea, ja keegi ei mõista, sest mina isegi ei saa kõigest päris täpselt aru. Vahel mulle tundub nagu me mängiks mingit mängu. Üritaks asja võimalikult keeruliselt ajada. Samas, mulle tundub, et see mäng tekitab närvikõdi, sisemist rahu ja samas rahulolematust. kumba siis ? Aga ometi me justkui saaks teineteisest aru, meie käitumine ja liigutused, laused ja pilgud. Sellest peab midagi välja saama lugeda. Minu omadest küll vähemalt, sest ma teen mõnda asja nimelt.

mulle meeldib , see kuidas ma olen nii lollakalt õnnelik, et mulle oleks justkui otsa ette kirjutatud mis seisundis ma olen ,. See algas vaikselt ja nüüd möllab mu sees. Ka kontrollin teda kuid mitte tahtlikult. Ma heameelega laseks kõik välja. Kaotaks piirid ja ületaks neid ! Kuid piirid tagavad mingigi teadmatuse, mis hoiab asja põlevana, leegitsevana ja veidike kätte saamatuna. See kõik on nii meeliköitev, hingematvalt ilus. 

See kõik muudab mu paremaks inimeseks. Õnnelikumaks inimeseks. Ma tunnen , et ma olen iseendaga rahul.  Mulle meeldib kõik. Ma olen rahul, et ma olen lihast ja luus inimene, kes tunneb emotsiooni, tunneb rõõmu ja valu, kes saab naerda ja siis jälle nutta, kes kilkab ja kes karjub, kes saab varba ära lüüa ja musi teha, kes saab kallistada ja teinekord togida, kes saab öelda imelisi sõnu ja kes saab armuda ja seda tunda ja sed jagada, kes rõõmustab ja siis muretseb, armastab ja vihkab, tülitseb ja lepib.  Mitte ma pole puu, kes seisab keset platsi, ühteaegu nii üksi kui ka seltskonnas, ometi ei saa ta jagada mitte midagi, üksnes tuul liigutab ja lõbustab teda vahest, tuulutades ta oksi . 

& i really can fly , i feel it !!

7. muutus,

mu emotsioonid on kirjeldamatud, 
ma tunnen seljal tiibu, mis mind justkui õhku tõmmata sooviks, 
ma liuglen iseendas, 
mind köidab kõik, 
ma olen täis positiivsust, 
ma säran, lausa põlen. 

fakk,  ma olen rahul !

6.

see on nii faking ebareaalne . sa loodad midagi, ootad olukorda kus see teoks teha, ja kui see hetk on käes, sa tõrjud selle eemale, jättes teistele täiesti teise ja valu arusaama. Fakk kui loll ma olin, fakk kuidas ma kahetsen, aga ausõna, mul oli paha tuju. Võibolla ma isegi rohkem kartsin. kuid nüüd kahetsen. Oleks ma kaasa läinud nagu tavaliselt, oleks asi liikunud edasi, aga ei. Mina kartsin , kartsin kõik ära rikkuda. Mida ma ometi mõtlesin ?.

Kuhu on jäänud mu enesekindlus ? Mõne inimese juures olekul seda lihtsalt ei eksisteeri, või kui isegi eksisteerib siis kuidagi teist moodi. Kuidagi minule endale arusaamatult .

Igaljuhul, ma loodan, et oma p*rse keeratud asja ma saan korda, vähemalt eile ma suutsin lõpuks asja viia nii kaugele et täna peaks tulema sarnane olukord, või siis ka mitte. ? Loodame et peaks .

Aga kui aus olla, siis ma ei oska olla. Ma hakkangi uskuma neid pilkeid mu juuksevärvi kohta, sest ma kahtlen iseendas, enda teadmistes ja tõeks pidamistes, kuigi murduma ma ei hakka, tehke mis tahate, siis avalikult mina ei murdu. Kui ma pean murduma siis omas kodus, üksi olles.

Mida ma üldse elult ootan? tahan? Jajah, tööd välismaal, palju reisida, hoolivat meest, ilusat kodu, kiiret autot, kopsaka summaga pangaarvet. Jajah, aga need ei anna sisemist ja hingelist rahuolu. Hoolimata materjaalsest kindlustatusest, jääb ju siiski midagi puudu. Tahaks leida iseennast, jälle. Kaotasin ta ära, kui gümnaasiumisse astusin. !

5. raske ,

Aega on liiga vähe ja asju liiga palju. Heameelega istuks lennuki peale kinnitaks turvavöö, paneks silmaklapid ette ja ärkaks alles kuskil päikese all. See masendav ilm, külm tuul, jäine maa. See kõik tekitab trotsi. Kui isegi leiad põhjuse miks sinna külma kätte minna, siis nii kui uksest välja astuma hakkad, kaob igasugune tahtmine.

Sellise ilma tagajärgi ma naudin praegu. Palavik, köha, külmavärinad, nohu jne. Isegi mitte magada ei saa enam normaalselt. Ja oleks siis, et oleks aega et ennast ravida. Ei ! kus sa sellega. Aega pole. Koguaeg on vaja midagi teha, kuhugi minna, millekski õppida.

Vaheaeg annab tunda. Oled nii ära harjunud selle ööeluga, et hommikul kell 6.30, mingi tüütu äratuskella peale ärgata on peaaegu, et võimatu. Ja isegi kui suudad ärgata, siis terve päeva oled nagu sombi. Kõik plaanid, mis said tehtud eelmise veerandi viimastel päevadel, mis moodi ma vaheajal selle kooli asja ära teen, piiblit loen, inglise keelt õpin, uurimustööga alustan jnejne on muidugi tegemata.

Oleks mul jõudu , et end kokku võtta, et see kohutav seis seal ekoolis likvideerida, et asjad õige aegselt ära teha, et leida aega ka iseenda jaoks. Isegi perekondlikeks asjadeks ja hobideks pole aega. Kaua ma ratsutama jõudnud pole'? See lausa tekitab masendust. Tulgu see nädalavahetus kuidas tuleb , aga ratsutama mina jõuan. Ema ja isaga pole isegi mitte aega et rääkida niisama. Ilmast ja maailmaasju arutada.

Aga ma olen juba suur nagu issi ütleb. Ja ma pean ise oma asjadega hakkama saama ja aega planeerima ja muresid lahendama. Ega nad ei saagi mind ju minu muredes aidata. Ja paljudest asjadest võibolla isegi ei saaks neile rääkida. oskaks ma ise ennast aidata, tegelikkuses on kõik ju vaid kättevõtmise asi.

Loodame, et ma pean vastu, südamest loodan .!

4.

võibolla aitab kõige ees silma kinni pigistamine ja muredele seljakeeramine ennast säästa, kuid kui kaua? kui kaua ma suudan peita ennast reaalsuse eest? ja teha nägu, et pole vigagi, mulle täitsa meeldib. Mingil hetkel peab ju murduma.

Kuid mis vahet sel kõigel on, elu on mäng, mida mängides tuleb võtta riske, ja kui hetkes ja täiega elamine on risk, siis ma võtan selle .

Võibolla peab olema elus etapp,kus päevad koosnevad öödest, ja su hommikud algavad kell neli päeval, maailma suurima peavalu ja mälumänguga. pangakonto seis tekitab hirmu. kas vanemad tõesti ei märka mu seisundit, päeval magan, öösel olen jumal teab kus. mida nad ometi mõtlevad?

võibolla, teeb selline elutempo, elu talutavamaks, võibolla lühemaks, kes kurat seda teab,

3.

hommikune hall taevas ja kott pime tuba ei tekita üldse mitte tunnet, et kell oleks 6.45 nagu seda väidab mu roosa telefon igalhommikul järjekindlalt.

isegi tuppa on kuulda kuidas aknataga tugev tuul puid räsib. Hommikul peab midagi sooja jooma, lihtsalt peab,

Piisab väikse varba uksest välja pistmisest ja juba poeks hea meelega tagasi teki alla. Vaata, et lendu ei tõuse enne, kui kooli jõuad. Ühekäega mütsi püüdes, teisega jope holmasid kinni hoides, siis veel lompide eest kõrvale põigelda. vähemalt ei saja praegu, vähemalt pole paar päeva sadanud,

oeh, see sügis, masendav sügis .

2.

Rahulik meri, hallikirju taevas, keset merd idülliline vormsi. Rannaniit, hobused, piiluv päike. Rahu ja vaikus. Olen mina iseendaga. Kuigi olen kõige eest ära jooksun, pole ma endiselt üksi. Ma olen iseendaga. Ma teen iseendale haiget, kõigega. Heameelega jätaksin kõik maha. Mind jälitavad mu vastikud mõtted, ebameeldivad emotsioonid, rahulolematus, kahetsus ja pettumus. Põgeneda, et teised ei näeks kui nõrk ma olen, samal ajal kui ma endale meeleheitlikult kinnitan oma tugevust, kuid ilmselgelt asjatult.

pisar, pisara järel ,

Läheks, rändaks ära, jättes oma mustmiljon mõtet teie seltsi ja emotsioonid mataks maha !

1. pettumus, valu, kahetsus .

"pärast on veel valusam" ja oligi.

see hakkab sees poolt närima, hoolimata püüdest seda tagasi hoida, saavad kõik aru, nad nagu naeraksid näkku, nad kõik teavad.

pisar pisara järel - järgmine hetk nutan juba katkematult.

vastan, ei kõik on korras, ma saan hakkama.

fakk, valetan. ei saa hakkama, kõike ei ole korras.

ma tahan et tal oleks sama valus,

ma tahan et tema saaks ka haiget.

ma ei taha teie kaastunnet, see on hale, see teeb veel rohke haiget.

ma tahan et kõik saaks korda!