lõputnuna näiv orjus ja aegumatu aja puudus.

koolis on kohustuslik käia 9 aastat, mida korrutatakse sulle põhikoolis peaaegu igapäev ja siis, kui see 9 kohustuslikku aastat seda põrgupiina läbi saab valime me ikkagi selle sama tee jälle. tekitame iseendale stressi enne põhikooli lõppu ja gümnaasiumi katsetega. sügisel avastame end taas seda ebameeldivat koolipinki hõõrumas, lootes, et inimesed on täiskasvanumad. aga kas 3 kuud suve, kus kõik on vaba ja sa ole/tee mida tahad, muudavad meid täiskasvanulikumaks? need on ikka need samad inimesed, kes nad olid kevadel, üheksandas klassis. aga kui palju me ise muutume selle 3 kuu jooksul ? mitte väga, ja jõuame tagasi sügisel sinna tagakirutud kooli. ja nii kui see põrgu lahti hakkab, ei suuda me sügise algust ära kiruda. ometi, on meil häbi mitte minna gümnaasiumisse, veidi vähem kutsekasse. me kõik tahame saada kellekski, teenida hästi ja elada luksuslikult. võib olla peaks me veidi rohkem ise ka vaeva nägeme, aga tahest tahmatult me/ma ei jõua. ma peaks õppima ajaloo järeltööks, kirjutama ära inglise keele essee, õppima pähe vene keele jutustuse ja luuletuse, tegema ära geograafia tv ülessandes ja töölehe, vaatama matat, tegelema saksa keelega ja keemiat õppima. aga seda kõike on ühe päeva kohta liiga palju, kui mu tavaline neljapäevane koolipäev lõppeb kell neli, peale seda on näitekas ja ma jõuan koju kõige varem pool üheksa.  pärast õpin poole ööni ja pärast koolis lasen mõnuga sliipi. ilmselgelt on see 24 tunnine päev liiga lühike ja sinna ära mahtuda on täiesti võimatu. mu järeltööd on võibolla tõesti mu enda viga, aga kui mul on üheks päevaks must miljon asja mida ma tahest tahtmata kõike korraga teha ei jõua, siis kuskilt tuleb järele anda, ja nii need järeltööd tulevadki. oleks natuke vähem õppida  ja rohkem aega. asi pole ainult minus. asi on kõiges ja samas mitte milleski.

jään ootama viimase veerandi lõppu, meeldivat suve ja loodan et saan vene keele eksami edukalt tehtud (hakkan esmaspäeviti oma vana vene keele õpetaja juures konsultatsiooni saama.)

järgmise korrani ehk hetkeni mil aega on.

kui, kui see pole enam see.

poisid tulevad ja lähevad, on sõbrad kellega vahest kaugenetakse ja on parim sõber, kes jääb igavesest ajast igavesti . aga kuidas juhtub, et su parim sõber pole enam igavesest ajast igavesti. te ei helista enam teineteisele, bussis vaatate teineteisest mööda, kuskil kohtudes vahetate lause nagu iga teise tuttavaga : "kuidas läheb?" "okei, tsau!"... 

aeg möödub ja inimesed muutuvad. niisama istuda ja vaikida võib ka üksi kodus. aga kui see vaikus ja lihtsalt istumine tabab sind just siis kui sa seda uneski näha ei oska, tekib hirm. kuidas sa istud koos inimesega, kellega kunagi naersid iga sõna üle ja mõistsite teineteist ka ilma rääkimata. oled, istud ja jutt jookseb ühes kõrvast sisse teisest välja. kõigel puudub mõte. võib olla kujutan ma ette. aga tegelt?

millisel hetkel me teineteist kaotasime, millisel hetkel me enam edasi minna ei osanud? võib olla me lihtsalt saame suureks ja aeg teeb oma töö. me kohutume erinevate inimestega, kogeme uusi asju ja elame järjest vähem midagi koos läbi. 

reaalsus on see, et miski pole enam endine. tuleb leppida sellega mis jäänud on. kuigi hetkel tundub, et see mis jäänud on, pole mitte miski. võrdust võiks tuua maailma suurimast pitsast järele jäänud saia kübemekesega. võib olla peaks ma siiski rahul olema? aga kui sa oled saanud rääkida kellegagi kõigest, tundma õppinud kõik tema head ja vead, kui sul on olnud keegi kes mõistab sind juba poole sõna pealt, kui sul on olnud keegi, kes on nii sina ja sina nii tema , kuidas ma saan leppida kübemekesega? 

eks näis, aeg teeb tugevamaks ja elutempo ei lase hinge puhata. võibolla aitab see kõik seda kuidagi leevendada. 

seni kaua, "positiivsust" mu päevadesse, or not !

uihhh ,

19.45 sõidan tagasi kodulinna poole. selline mõnus vaheldus siin pärnus on olnud meeldiv. alati ei peagi midagi ilgelt tegema, et oleks vaheldus. me siin olema lebotanud ja pulli teinud, aga ikka on kuidagi puhanud tunne.  kuid koju jõuda on rohkem kui hea. soovin ainult, et oleksin toa laitmatult korda teinud. oleks vähe parem olla kodus, aga pole hullu. 

algab viimane lõpusirge ja kümnes klass jääb seljataha. ees ootamas meeletu suvi. saaks vene keele eksam ka ühele poole, oleks super. ma ei jõua ära oodata. aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. kõik on nii iseeneslik. ma olen rahul . kõik on tipstops.

kahe tule vahel .

kui nende teed, keegi keda sa tunned sünnist saadik ja keegi kes on osa su igapäeva elust , lähevad lahku , siis jääd sa justkui kahe tule vahele. ja kui selle lahkumineku ajal oled sa veel nii öelda " süüdioleva osapoole" juures. kuidas ma annan ühele nõu kuidas käituda ja teist lohutan ? kuidas ma käituma peaksin. kuidas sa lohutad inimest kelle süda on murtud, kes tunneb ennast mitte kellenagi? kuidas ma peaks toetama inimest, kes on mu sõbrale haiget teinud ? aga kuidas ma saan teda mitte toetada ja talle toeks olla, kui ma tunnen ja tean teda terve oma elu. meid ei ühenda paljalt peod ja peale kooli tsillid. meid ühendavab liivakast, nukunurk,  pannkoogi moosiga jnejne . kuidas ma peaks poolt valima ?

ma isegi mitte ei saa kasutada kõige tüüpilisemat lohutuslauset :" ta pole sind väärt. ta ise oli loll et sust ilma jäi !" . kuidas ma räägin kellestki oma elus oluliselt niimoodi . kuidas ma üldse sellise asja keskele sattunud olen? 

jah, murtud südamekesega poisi sõpradel on kerge saata tüdruk kuhu iganes. sõimata teda kuidas iganes ja süüdistada teda milles iganes. aga kammooon , kas te pole kunagi kedagi maha jätnud ? kellelegi haiget teinud, ükskõik kas tahtmatult või tahtlikult? ja kui kunagi ei ole veel, siis see juhtub ! see on elu paratamatus. inimesed saavad haiget, aga läbi selle kõige saavad tugevamaks. 

elu on veel ees. ja praegu, nooruses on meil antud aeg, et elada ainult iseendale. tuleb teha otsuseid, mis vahest on raskemad, kui teistele paista võib. kellegi maha jätmine pole lihtsalt niisama. ka neil on raske. aga kas mitte oma õnn ei ole kõige olulisem? ja asi pole isekuses. 

kõige selle juures on pisarad täiesti loomulik nähtus. viha on õigustatud ja arusaadav. aga kas sellisel hetkel tõstaks keegi korra pea "ohvri" juurest ja üritaks läheneda teisest vaatevinklist ? ei, aga kui te isete olete milleski süüdi, siis ootate ometi mõistmist, arusaamist. 

ja ei ole olemas haledat maha jätmise viisi. lihtsalt on hirm ja nii öelda lamedused muudavad asja lihtsamaks ja kiiremini tehtavaks. tehtud ja kõik. sa võid saada sõnumi, hetk hiljem oled raevus, kurb, nutma puhkemas ja segaduses. kuid su küsimused ei saa vastust, sest telefon on välja lülitatud või lihtsalt ei vastata. aga see teine inimene tunneb täpselt sama moodi. on raevus, et ta haiget pidi tegema, on kurb, et  see lõppes, nutab, sest ka tal on valus ja segaduses, sest ei tea kuidas edasi käituda. kuid elu ei jää seisma. aeg kulgeb oma tahtmise järgi endiselt edasi. teda ei huvita, kui kaua kellelgi oma südame kokku lappimiseks läheb, või kui kiiresti/aeglaselt keegi taas suhtesse astub. miks siis ei suuda meie edasi minna. kui elus lõppeb mõni peatükk algab uus. meile jäävad mälestused, mida vanadus põlves meenutame naeratus näol ning valusatele asjadele mõtleme heldimusega, et küll olid mured, hehh .

me liigume edasi. millestki kinni hoidmisel ei ole mõttet. lootusel, et äkki siiski... ei ole mõtet. äkki ei juhtu midagi. ja kes sellist haletsus armastust ikka vajab? milleks kerjata endale kaastunne, haletsus, hoolimine? palju väärikam on sirge seljaga edasi kõndida, tagasi vaatamata ning näida tugev. nii sa ka oled tugevam, sest kui sa ei lase nõrkusel endast võimust võtta siis sa ka ei ole nõrk. ja et nõrk olla, on sul vaja sõpra, tõelist sõpra, kes lihtsalt teab et on vaja olla. 

jalule tõusmiseks tuleb end ise sundida ja see viib edasi. ühel päeval suudate taas telefonis rääkida ja teineteise tegemiste kohta küsida, ühises seltskonnas nalja visata ja lahkudes kallistada. see ei peagi juhtuma kohe, aga see juhtub. meie lugu ei lõppe nagu elvisel. elvise lugu on juba olnud !

linna beibed köögis!

juuksevärv ei määra midagi. ja kokkaks pole keegi sündinud. ning harjutamine teeb meistriks. niisiiis. käsime Indraga poodides ja kui toidupoodi jõdusime olime nagu peata kanad. otsisime tükk aega glasuuri aga ei leidnudki. tulime tulema selleta.

hakkasime siis süüa tegema. kaherusika suuruseid kartuleid keetsime maailma kõige väiksemas potis, ja siis ükshetk avastasime et peaks kartulid pooleks lõikama. ja osad jätsime potist välja pärast. muidugi kõik ujus üle ja kartulid olid sodiks lõpuks. sardelle praadisime maailma väiksema panniga ja aega ajalt visasime kapsa hoopis pannile. kõik see nali mis sinna juurde käis oli muidugi meeletu. kaur soovitas meil kartulid lumme visata kui need ülekeesid. hahaaaa! kortermaja kolmanda korruse köögis ei ole lund ! ja kui oleks suvi? ahahh??? ja soola me muidugi panna ei suutnud .see kõik oli paras fiasko. ja siis mõtlesime et teeme muffeneid. ja ohooo kausis olid popcorn'i jäägid. ja voilaa, mõni kohuke ajas need maha ja terve köök olii terasid täis. mõistus tal nokkis - ta hakkas neid ükshaaval esialgu nokkima. mõistus on tal terve!

muffinitega läks vähe paremini, tainas ainult tilkus vahetevahel kuskile aga muidu oli ok. nüüd on nad valmis ja täitsa nämmad.

kunagi homme äkki näete pilte ka võibolla laupäev, kes seda teab.

aa jaaa, võibolla kolin ära siis . eks ma siis annan teada.

123 Pärnu !

lumisest eesti pealinnast lumisesse suvepealinna. jah just, ma olen pärnus . vaheldus seegi, sest mingit vaheldust oli vaja. oleks selleks siis olnud palmid, austria alpid või pärnu. igaljuhul on hea. siia pisikesse  ja armsasse linnakesse pole ma viimasel ajal üldse ära eksinud. koguaeg on elu nii kiire, et olen igalpool mujal.

tagasi selles möllu keerises - tallinnas - olen tõenäoliselt pühapäeva õhtul. kella aja jään praegu võlgu.

vaheajad mööduvad kohati kiiremini kui tavalised harginädala nädalavahetused. juba on kolmapäev. kammoon, miks ei võiks aeg aega maha võtta. aga tulevasel nädalal on ka koolis vaja käia vaid kolmpäeva - esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev - sest neljapäev on meil etendus 37.keskkoolis ja peale seda enam kooli ronima ei hakka ja siis on kiku kontroll ning õhtul! Õhtul läheb mõlluks. club 360 !!! ja reede on vaba ehk siis ma lähen vanaema juurde MUNE VÄRVIMA! saab head lihavõtte toitu ja kinke. igast šokolaadi jäneseid ja sümboolseid asju. ja muidugi meie igaaastane võistlus "TUGEV MUNA 2010!" see kord siis. eks näis mis seal saama hakkab.

aga mina veedan seni pärnus meeldivalt aega. teeme indraga igast pulli ja lollusi. tähistame ta sünnipäeva, käime kinos ja naerame nii et oleme ühed parajad naerukajakatest herned .

ilusat vaheaja jätku ja kõikidele katsetajatele õnnestumisi !

lõputus .

ma olen tüdinenud nendest nutmistest, mis panevad lõpuks pea jubedalt valutama ja silmad kuivavad. mul on kõirini sellest, et me normaalselt suhelda ei suuda. miks me peame nähvama, halvasti ütlema ja üksteise kallal iroonitsema. ja kui alguses ma lülitan ennast välja aga hiljem, kui ma midagi vastu otsustan öelda, olen mina jälle see paha, kuri ja vastiks plikatirts, kes on ülbe ja üleolev. 

ainuüksi juba sellise olukorra pärast siin nelja seinavahel ma otsingi võimalikult palju tegevusi väljaspoolt, et kogu mu aeg sisustatud oleks, ja ma võimalikult vähe siin peaks olema. kas see tõesti peab nii olema?

igakorraga, mil see põrgu tuurid ülesvõtab, mõtlen ma, et olen juba päris kaua omapead hakkama saanud, saan ka edaspidi. võibolla ongi nii parem. vähemalt ei ole ma midagi "võlgu". 

see ongi põhjuseks, miks ma ennast lõhki rebin. et võimalikult kaugel võimalikult kaua olla. kõlab imelikult. see ei peaks nii olema, ei tohiks nii olla. aga on . 

face it!

see, kui ma kellelegi ei meeldi või kedagi häirib miski minus, ei pane mind muutuma. ma olen see kes ma olen ja jään selleks. ja ka mul on vahest halb päev ja ma ei käi koguaeg õnnelik naeratus näol ringi. aga ma olen lihast ja luus inimene. naeran ja nutan. armastan ja pettun. aga ma olen igas olukorras mina ise...

12. tundi tagasi.

12. tundi tagasi tegin ma ka siia sissekannet. nüüd veidi meeldivamas olekus. endiselt olen voodis. emme käis just üleval. rääkis juttu , küsis peo kohta. rääkis et kui ta hommikul kell seitse korra üles ärkas, mõtles, et äkki ma polegi veel kodus, kuna pidin talle helistama, kui koju tulema hakkan. aga siis nägi siiski mu saapaid esikus. ja seda ta ka ei kuulnud mis kell ma tulin, kuigi olin kindel, et nad kuulsid, sest ma kolistasin ikka meeldivalt. pea on korras ja jalg on ka korras. uni oli vaimustav, kuigi korra kaheajal äkrasin üles, sest mu telefon vibreeris padja all mõnusalt. esimene kord panin ära, aga kohe vibreeris uuesti ja olin sunnitud vastu võtma. ja siis magasin edasi. nüüd peaks ennast veits liigutama hakkama. pessu minema, sööma midagi, korda tegema ennast, ja toa ka, sest öösel koju jõudes- sellises olekus, ei olnud küll asju ära panna vaid riided lendasid sinna kuhu jumal juhatas ja ma konkreetselt kukkusin voodisse. eks näis mis tänane õhtu toob. loodan koduseks jääda ja puhata. reedel kristeli ja nelega võibolla kluppi, kui ma just pärnusse ei lähe. aga eks näis. ma siiski arvan et pärnusse ka. klubitada jõuab küll ja küll . 

olge musid. ilusat vaheaja jätku !

klassipidu !

kõik algas sellega, et sättima hakkasin ma viimasel hetkel ja muffind pakkisin kaasa otse ahjust. kui pidime kell kaheksa kohal olema, siis mina istusin kaheksa ajal alles autosse ja tegin signele kõne, et istusin autosse. issi alles toimetas kuskil. läksime võtsime signe peale, aga kuna mina seda auto liiklust ei tea, juhatasin issi valesti signe juurde( üks vahva keelumärk ilutses tee nurgal). seega tiirutasime mööda tänavaid, et signe juurde saada. ja siis tiirutasime puu-harku-sõlme tänaval, kuna see koht asus ikka täiesti nurgataga. karl päästis meid ja tuli välja vastu. algas vaikselt. lõpuks suutsin veini ka avada (ükski klassivend sellega hakkama ei saanud'). tantsida sai mõnusalt. signe ei joonud, sest ta jalg on ikka suht pekkis. niisiis , mõnusalt limpsisime kristeli ja nelega. suutsin oma ühe pudeli veiniga suht kaua vastu pidada. mingil ajal jõudis puudu olnud pool klassist ka kohale. siis läks ikka mõnusaks ära. tantsisime ja laulsime. mingi hetk istusime mingis köögi moodi asjad, rääksime juttu ja karinal lihtsalt libises klaas käest. tegelt oli see naljakas, kui situatsiooni meenutad. poisid otsustasid sauna minna. kõik olid jumala omas mullis. rätikutes poisid jooksid mööda maja ringi. üks hetk istus kevin köögis ja sõi makaroni salatit, käega. sander tuli leilipütti täitma, pool veest lendas kööki laiali, talle peale ja siis kallas ta selle omale pähe. ken tuli kööki ja läks salatiämbriga sauna. normaalne klassivend mul. tanstisime, trallitasime ja üli mõnus oli olla, hoolimata mõnusast korralagedusest. ja üks hetk, terve eeskoda on salatit täis. kõik kohad on märjad, kleepuvad ja libe on. suutsin reaalselt käna käia. põlve lõin ära. hommikul vaatan kas on sinine ka. demy koristas seda salatit. keegi ei teadnud kuidas see sinna sai. normaalne. mingi hetk avastame, et ken veritseb väiksest sõrmest. mis põhjusel, seda ei teadnud ta isegi. ja see ei lõppenudki. päris päriselt. kui ma üks hetk sauna piiluda tahtsin siis sauna eesruum oli salatit täis, mullivannis jooksis vesi ja seal valitses tühjus. sokkis või palja jalu liikuda polnud võimalik. saapa tallad olid "sitta" täis. ja siis lõpuks veerand neli hakkasime keviniga kodupoole kõndima. rääksime juttu ja naersime ja ma suutsin mäsa panna. juhuuu ! ja nüüd ma siin voodis vedelen. 

ükski normaalne inimene ei teeks blogi sissekannet öösel kell 04.09. aga mina teen. eks ma hommikul räägin mis veel meelde tuleb, aga mul jube väss! ja ma olen kutupiilu. oli meeldiv !

bullshit .

mu mõnusaks planeeritud vaheaja hommik ei alanud kuigi mõnusalt. kujutage ette, et teil on toas üli mõnusalt soe, kahe tekiall on nii pehme, te näete kõige magusamat und ja siis keegi hakkab teisepool seina toksima. näpselt nagu lööks basstrumm'i kõrva äärel. ajab ikka vihale küll. kuidas saab mu isa nii idootsele ideele tulla, et 9.45 hakata katuselt jääd raiuma, minu magamistoa kohalt ja veel sealt poolt kus on mu voodi. ei no, peab geenius olema sellise asja jaoks. lõpuks ma ajasin ennast püsti läksin teise tuppa, ütlesin aknapealt vihasena paar paremat sõna ja siis tuli küsimus:" kas sa kuulsid seda? ma lõin ju nii vaikselt! ma löön kolmkorda veel ja siis saad edasi magada". aitähh. aga kui ma voodisse tagasi ronisin, ei tulnud mul enam und. olin kuri, vihane ja pahur. nii palju siis minu meeldivast ja mõnusast laupäev hommikust. 

ja nüüd ta suutis mu jälle välja vihastada. mu laupäev muutub aina paremaks. pea hakkas ka valutama. ja kinno ma enam minna ei taha, kuigi issi nurub nüüd, et ma ikka läheks temaga kaasa. ja õhtul on klassipidu. ma pean veel nii palju jõudma, tegema, toimetama. 

teile kõigile ilusat vaheaega ja laupäeva, mulle rahulikku õhtut !

uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. kui ma eile oma sõpradega korra välja läksin peale etendust, tulid jutuks kõik võimalikud katsed. uskumatu kui kiiresti kõik lennanud on. alles ma viisin käe kõrval esimese klassi junsud saali. alles ma seisin Laagri Kooli aulas, kirjutasin oma allkirja auraamatusse, alles tegin ma ise katseid, alles ma läksin kümnendasse klassi ja nüüd hakkavad katsed minu koolis, mu sõprade koolis, ja mõned mu sõpradest hakkavad neid sooritama. läbi saab kolmas veerand ja algab neljas! ma ei käi enam varsti kümnendas, vaid üheteiskümnendas, teen vene keeles eksami,  saan 18, saan väikse venna ja saan suureks. aeg on lennanud. kätte jõuab APRILL ! 

see kõik tundub nii ebareaalne, see kuidas kõik möödub ja me ei jõua midagi ette võtta, et seda kõike vähe kauem nautida. jäävad imelised mälestused. jääb midagi ilusat mida meenutada ja tulevik mida oodata !

ja kõik läheb ning ei tule tagasi...

feeling on massiv .

ma olen tubli ja uhke enda üle, sest ma olen täna äärmiselt palju jõudnud. koolis jõudsin kõikidesse tundidesse, koju saabudes jõudsin veel trühvleid teha, siis jõudsin õigeks ajaks bussipeale ja ka trenni. peale seda käisin rocca al mare's issiga (tegelt me saime seal emme ja lauraga kokku). ja nüüd kodus olen ma õppinud, ära teinud kõik kodused tööd ja jäänud on veel vaid vene keele luuletus pähe saada. ahjaa, mu aina edasilükatud mata järeltöö on ka homme, aga sellega tegeleb hiljem, sest seal on vaid valemiti meelde tuletamise vaev. toa teen ka kiirelt veel korda, siis on hommikul hea ärgata ;)

kohe hea on olla, kui tead, et kõik on tehtud ja korras. 

1.12 PM

ja siia ma suren, on mu ainuke mõte, kui enne inglise keele tundi mu kõht mõnusalt koriseb. mu suu tilgub vett, sest kodus ootavad trühvlid lõpetamist. jääb loota vaid, et inglise keel möödub kiiresti ja et vene keelgi ei veni .

ja kontserti arvustust pole ma endiselt teinud .

sorts.

andke andeks, ei ole enam minu päev. ja muusika kontserti arvustus lükkub homsesse keemia tundi, vähemalt ei hakka mul igav. hellyeah!

siibrisse viskas .

ma olen nüüd äärmiselt ebaorginaalne, aga mul on kopp ees sellest lumest. ilus ta ju olla võib, aga see mis olukord igalpool valitseb, andke andeks, ei. see pole enam mulle ! see on ebanormaalne mismoodi ma juba mitmendat kuud õhtuti bussi oodates konkreetselt lõdisen ja palvetan oma nina eest, et see otsast ära ei kukuks. kui te kavatsete nüüd mulle öelda, et pane soojemalt riidesse, siis tekib mul küsimus, kui soojalt veel riidesse panna saab? kolmemeetrine paks sall ümber kaela, käpikud käes, talve saapad, pluus+kampsun+fliis, jope ja veel sada üks paari sokke, müts ja mida kõike veel. jajah, pole olemas halba ilma, on lihtsalt vale riietus. aga äkki ma on siiski lõpuks olemas halb ilm.

ja see lumi on täiesti raiskus. suusatama ma enam ammu ei viitsi minna. suusad lihtsalt reisivad autos meiega igale poole kaasa, sest keegi ei viitsi nendega tegeleda. hakkab tulema kevad vaheaeg ja ma peaks suusatama minema? no thanks. 

ja üleüldse, see vaata koguaeg ette-taha, paremale-vasakule ja alla-üles olukord on äärmiselt väsitav. koguaeg jälgi, et püsti jääksid, või et sind miski kuskil ülevalt ei ründa. kaua sa suudad, niimoodi liigelda. ainult lund ja jääd jälgides olen ma varsti konkreetselt autorataste all. 

ma tõesti loodan, et see lumi hakkab vaikselt ennast kokku pakkima ja tuleb jälle alles järgmisel talvel (pisut lühemaks ajaks siis palun!)

mina hakkan nüüd oma mõnusalt kuuma teed lürpima ja küpsiseid sööma !

üks hea kõhutäis naeru ehk teie jaoks üks hullumeelse päev .

kui nüüd algusest alustada, siis kas on raske aru saada, et ma lähen esmaspäeviti juba kolmandat veerandit teiseks tunniks. pole mõtet 6.45 mu tuppa marsida ja seletada, et ma pean ärkama. ei ! ma ei pea ärkama ! ja siis hüüab keegi alt mu õde, et kas see juba liigutab, ja siis see röögib vastu , et jajaa, ta juba on üleval (tegelikuses alles uimerdab voodis). ajab ikka vihale küll, mina ajan ennast voodist püsti, kobin alla ja olen kuri ning üritan järjekordselt selgeks teha, et kui nemad magada saavad, ei karju mina üle maja.  vähemalt paluvad nad vabandust. 

nagu juba reedel teada oli, pole mina ainuke kellel koguaeg midagi juhtub. see kordne ohver oli Kadak Signe . ja täna oli ta vapralt koolis. sammus kolmandale korrusele ja siis esimesele ja siis neljandale ja taas esimesele. oma jalakese eest oli väljas nagu ema lõvi ja hoidis seda kõigi möödujate eest. oleks te kohal olnud, oleks te nii mõnigi kord kõhutäie naerda saanud. 

kui me kolmandalt alla tulema hakkasime, et söökla poole suunduda, tekkis kitsasse trepi koridori kohutav ummik. alguses ei saanud keegi aru mis toimub, seejärel hakati süüdistama klassivenda, et see meelega  muneb ja lõpuks avastati tõeline põhjus. SIGNE. 

ja siis algas meie kõigi suur armastus matemaatika. oi neid cosiinuseid ja siinuseid ja alfasi ja kraade ja seoseid ja valemeid. ja see puujalg mu kõrval naeris ikka korralikult. ja kui ma vahest olen maininud et kaheksa tunnised koolipäevad pole mitte talle siis ega need viie tunnised ka paremad pole. sama hull. tal keerab ikka päeva lõpuks mõnusalt ära. kui palju seal nalja sai, ja siis .... trummid paluks.  minu matemaatika tunni tipp hetk. tuleb sõnum, mille sõnumi sisu oli ülimalt "geniaalse" huumori vili. jehuu . 

ja bussis on ikka kõik võimalike mutte võimalik kohata. mulle nii "meeldib" kui see imeline alkoholi lebra minu nina sõõrmetesse hõljub. ma taaskord ei jõua ära oodata seda ega kus mu neljarattaline sõber loodetavasti enam iial ühistransporti kasutama ei sunni. 

ja muide, muusika tunnid võivad fantaasia päris lennukalt tööle panna ja shokeerida igas jubedustega ! 

ma nutan rohkem ja tihedamini kui võiks. vahest ka asjade pärast, mille põhjust kuuldes teised naeravad. ma võtan asju rohkem hinge kui sooviksin, kuid tundun pigem kinnine. vähemalt esmapilgul. ja mind täielikult tundma õppida on peaaegu et  võimatu, sest ma olevat keeruline isiksus, ainulaadse iseloomuga. aga ometi, kui ma julgen solvuda, vinguvad kõik mis mul viga on, kuid tegelt on see inimlik, et ma vahest solvun, astund nii öelda vasaku jalaga voodist välja või et pole minu päev.
24/7 õnneliku, naerusuist, rahulolevat üli-inimest ei suudaks teist juu keegi taluda. või ma eksin? me peaks õppima elame inimeste plusside ja miinustega. igal ühel meist on midagi iseloomulikku ja ainulaadset. kujutage ette kui igav see oleks, kui me kõik käituksime ühte moodi, kõik oleks ette arvatav ja ammu teada. meil hakkaks igav ja me tüdineks.

me peaks õppima rohkem arvestama ja arusaama !

meeletu susservusser

miski, mida ma väldin, vähemalt üritan vältida, leiab mu taas ja taas üles. hoolimata mu vastupanu katsetest, see aina süveneb. lõpuks muutub lausa häirivaks. kuidas ma ei suuda iseendale selgeks teha, et ma sellest suure kaarega mööda käiks. see segab elu, see segab mind, see segab mu meeli ja hinge. kuidas ma peaksin käituma, mida ütlema, kuidas ennast tundma ? see keerab kõik peapeale. paneb mu negatiivses mõttes hulluma ning lõpuks jätab mu ihuüksi, purustatu ja kurnatuna. ma olen lihtsalt läbi. läbi võitlemisest ja see järel toimetuleku katsetest. miks ma lasen ennast nii moodi hävitada, laastada. see kõik muserdab. lõpp tulemus on see, et mu jaks ja ind on otsas, täiesti otsas. lõplikult. ma tunnen ennast halvasti ja näruselt. ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen üha uuesti ja uuesti. lõpuks ma lihtsalt loobun ja olen kõike muud kui selgusel, kuigi selgus on  see, et ma pean vältima . nii ma siin siis istun - väldin, mõtlen, üritan ja hullun ...

...lootuses .

eksistentsi küsimus .

me liigume tahest tahtmata edasi, edasi oma eludega, tegevustega, kõigega. aga kõige selle juures ei tohiks me unustada seda, kes me oleme, kust me tuleme. paratamatult muudab elu meie teed, sihti, valikuid. sellest kõigest hoolimata ei tohi me iseendid kaotada. kui me kaotame ise ennast, pole see enam  meie. välinekest jääb tõenäoliselt samaks. meie keha, juuksed, pikkus. muutuda võib soeng, riietumis stiil, meik. kuid kõige tihedamini kiputakse see juures kaotama hinge, sisu, mõtteid, meeli. me tuleme, oleme algselt meie ise ja see järel muutume. ja mitte vähe. meist saab keegi, keda me uneski poleks osanud ette näha. me harjume ja saame üheks osaks, kuid milliseks? me pole enam meie. see keegi on natuke meid ja suur osa teisi. kellegi teiste arvamuse killuke, kellegi teiste mõtete kobarik, kellegi teiste sõnavara ja elunägemus. me soovime sulanduda, saada üheks neist. kuid mis on selle hind ? me läheme lahku iseendaga. muidugi on muutmine elu üks osa, kuid millisel määral muutumine ? kas see kui ma muutun päev-päevalt, aasta-aastalt paremaks, või see kui ma tulen, olen ja võtan asju üle ? kumb siis ? kas me tõesti tahame olla osa massist, kes ise ka ei tea kuhu nad teel on, mille poole nad liiguvad. ometi nad liiguvad, üksmeelselt, kuid teadmata suunas. me oleme massi osa, selle asemel, et indiviidina midagi palju suuremat ja olulisemat olla. me nagu müüks oma hinge justkui kuradile vabatahtlikult maha. ja kui me lõpuks arusaama hakkame, on välja pääs suhteliselt keeruline, sest lihtsalt hetkest sa ei aru keset keerist välja, täpselt nagu lõbustuspargis ei hüppa lihtsalt otsuse põhjal atraktsioonilt maha. või mis ? me peaks rohkem väärtustama seda, kes me ise oleme, mitte seda kellena teises meid näevad/näha tahavad. see on meie elu, need on meie õigused, see on meie tee ja "mäng". muidugi on võimalus, et me ei oskagi eksisteerida üksinda, endama, sest meil puudub eksistents, aga cmon, see ei saa olla nii meie kõigiga. nalajakas on vaadata, kuid keegi tuleb, on ja siis on keegi teine. mugavndab end seltskond/massi . ja kui me kõik selle kergema vastupanu teed lõpuks kõige kiuste läheme ei hakkakski enam kunagi midagi arenema. kas me soovi seisma jääda siia kus me oleme? vaevalt. meil on võimekust, meil on tahet, meil on iseloomu. me lihtsalt peame endas selle jõu leidma, et astuda see samm iseenda heaks. et teha midagi enda hingele, meelele, tuleb meil otsustada ja kohe, mitte kümne aasta pärast  ja "raisku läinud aega tagasi teha". muidugi parem hilja kui mitte kunagi. Miks mitte täna, kohe praegu ? kõik algab sellest hetkest, kui me endaga kooskõla leiame. sellele tasub mõelda .

head teha .

vaatasite te eile reporterit ? või üleeile ? mina mitte, aga mu emme vaatas ja rääkis mulle mida seal näidati. nüüd ma vaatasin seda weebist. vaatasin ja lihtsalt nutsin. "kommi pole nad peaaegu kunagi saanud " lausus pereema oma laste kohta. mis mõttes? pole kommi saanud??? ma ei kujutaks oma elu niimoodi ette, ilma magusata. aegaajalt kotist šokolaad välja võtta, või elutoast kommi kausist kooli minnes taskusse kommi pista. lapsepõlv ilma kommita? kammoon ! see ei lähe. lapsed magavad voodis kus pole madratsitki, ja mina vingun, "issi, mul on uut madratsid vaja, see on liiga pehme/kõva/halb...". mul hakkab häbi. tõsiselt häbi.  niisiis, selles loos olnud perele saab kuni reedeni asju annetada. selleks tuleb Tallinnas viia asjad bussijaama. seda me emmega homme teemegi. Sorteerisime riideid, raamatu riiulit, otsisin välja oma barbie'd ja nukud ning nende riided ja homme lähme poodi, ostame komme ja puuvilju, värviraamatuid, pliiatseid, mida iganes. nõrgemate aitamine peaks  olema iga ühe südame asi, kelle võimuses see vähegi on. ja meie emmega ostustasime heategevusega tegelema hakkata. ja nädalavahetusel viime minu vanu asju (nt. riideid, mida ma ainult paar korda kandnud olen, või jalanõud, mis ma saksamaa reisil ostsin aga seal neid ainult ühekorra kandsin ja peale seda on nad karbis) nõmme lastekodu lastele. eelmine suvi ostis issi mulle uue jalgratta ja viisime selle ka sinna. saate aru, see tüdruk kes selle endale sai, sõitis esimest korda elus jalgrattaga ja ta oli 18 !!! 

kellel on üle asju, riideid, mida iganes, mida sa enam ei vaja, ja need on täiesti kasutus kõlblikud, siis võtame midagi ette. anname need abi vajajatele. meil on see võimalus, neid pole !

cry ...

see on nii kurb, kui asjad õnneliku lõppuga ei ole . jah, ma vaatasin just põgenemist, ja nutan siiani. miks ei oleks võinud olla see ilusaga lõpuga. miks nad ei oleks võinud saada õnnelikeks? miks peab tegelikkuses õigluse eest võitleja kannatama? mulle ei istu see, mulle ei istu selline ebaõiglus ja kui te nüüd väidate, et kammoon see oli ainult film. siis halloo , tegelikkuses eksisteerib see põhimõtteliselt samal põhimõttel. mulle ei istu siuke värk, andke andeks, aga see sakib !

ma eelistan olla mina ise, mitte feik "klubitsikk", kes igaühega voodis aeleb ja siis süütut nägu teeb. oma kahepalgelisuse võite endale hoida, tänan, ma saan selleta. ja kui sa arvad, et oled minust parem, sest oled nii kõva meeste/poiste õgard, siis ausõna, keep going. anna andeks, aga sa pole mitte midagi rohkemat kui poiste mängukann. see kui sa blondiini mängid, või võibolla tõesti oledki nii loll, ei tee sind absoluutselt mitte grammigi lahedamaks. vastupidi, sa tundud tõsiselt idootne ja loll. tekib küsimus, kus sa elad ? me oleme suured inimesed, ja võiks vastavalt sellele käituda. katsu olla . 

@ füüsika .

füüsika tunni killud: 

õpetaja: teate kunagi mingi inglise kirjanik kirjutas : koolipoiss puudus koolist ja õpetaja küsis järgmine päev, miks ta puudus. poiss: me isaga viisime pulli lehmaga paaritama. õpetaja : isa ise ei saanud siis wä ?  poiss: me arutasime seda korra aga siis ikka otsustasime et pull sobib paremini. (meie klassis järgnes sellele lakkamatu naer) 

***

füüsika õpetaja : mina magan öösel, mis ma siin püsti ikka magan, ikka pikali . teate kunagi oli lüpsja, Leida Lüps. Skulptor tahtis büsti teha. Leida:ma ei taha, ei taha, ei taha püsti, ma tahan pikali.

***

õpetaja komistab lainemasina otsa, ehmatab. Lennart: tõmbab kubeme näljaks ? Õpetaja: mida? ma ei kuulnud, ma nokkisin kõrva, sama mis nina nokkida. vist on parem, et ma ei kuulnud. 

lookbook.nu :

i'm in love, sellest kõigest .

suhteliselt normaalne, et ma olen vabatahtlikkult 9.43 ajaloo tunnis, sõna ostes mõttes mitte s*ttagi ei tee, selle asemel, et kodus mõnusalt sleepi lasta. küsin välja, et huule palsam gardekast tuua, teepeal kohtan ühte poissi, kellega mitmeid kordi ühes seltskonnas istutud, saan teada, et ta on mu koolivend, joon vett ja üldse mitte pole rahul,

happy fuckday. !

NYC !

september 2010, issi lendab USA'sse. ja ma nii tahan kaasa minna. ja kui me seda köögi laua taga arutasime teatas ta :" võibolla on su kaasa võtmine lõpp kokkuvõttes odavam, ei pea tükk aega uusi hilpe ostma Eestist". mulle sobib. aga jõudsime siiski kokkuleppele, et kõik sõltub minust, sest see on siiski kooli ajal. ouh, my dear NYC !

kui emme mult laupäeva õhtul äkitselt ja täiesti ootamatult küsis, kas mul poiss on, hakkasin ma naerma. "ei!" tuli aus, konkreetne ja kiire vastus."miks sa naerad?" ei saanud ta aru, mis oli mu naeru põhjuseks. põhjust polnudki. "miks sul siis ei ole?" küsis ta järgmise küsimuse. ja ma seletasin talle, et aega on selle kiire asjaga. ma ei saa iseenda elu elamisega hakkama, ma ei suuda iseendagagi arvestada ja siis oleks keegi veel. kõigepealt on vaja elama hakata.

ma ei kuulu nende hulka, kes kardavad üksi olla. pigem kardan ma suhet, kui nii võib öelda. mulle on vastuvõetamatu mingid kohustused, mida ma ise ei vali. see "üksi olek" annab mulle vabaduse elada, vabaduse nautida, vabaduse tunda.

mul ei ole vaja kedagi selleks, et mõnel mu sõbrannal on nii imeline suhe, kus kõik on aus ja armas. ma ei vaja midagi selleks, ainuüksi selle pärast , et samamoodi tunda. küll tuleb see aeg, kus ma ei suuda "kainelt mõelda" ja otsuseid tehakse "kõhutunde" järgi. aga see ei ole tõenäoliselt ei täna ega homme.

igaüks meist on mõelnud ent "armastavat" kedagi. me kõik oleme olnud "armunud". õnnest joobunud. ja siis tuleb aeg kui sa elad ainult enda jaoks. tuleb sinu aeg. tuleb aeg, kus elu hakkab pihta !

don't find love, let love find you. that's why it's called falling in love, because you don't force yourself to fall, you just fall...

3...2...1... läks !

tehtud saime. esietnedus on möödas ja nüüd on väike pingelangus. lavamaastikul kohtume taas neljapäeval.  võib rahule jääda. muide see neljapäev on veel kell 18.00 järgmine nädal teisipäev ja neljapäev juba kell 19.00. eks vaadake ja otsustage ise. aga ma nüüd toimetama. võibolla kohtume veel siin blogis täna .

üks äärmiselt kehvake hommik.

kui sa terve öö kuuled kuidas su telefon padja all märku annab, et ta saab tühjaks, pole ilmselt võimalik normaalselt magada. ja kui lõpuks unedemaale jõuad näed midagi eriti rõvedat ja ebameeldivat. ja siis annab mu pinkphone märku et ta lülitab ennast välja. ja mõtlen miks kurat ma teda õhtul laadima ei pannud.  ja siis mingil hetkel tuleb issi mind äratama, ja ma vaid podisen jajah. kuid see on keerulisem kui tavaliselt. mu peavalutab juba kolmandat päeva järjest, kõhutu lööb tugev valu, süda läheb pahaks. ja kui ma kõige sellega lõpuks kooli jõuan, on tunne et mu hommikune vägisi sisse surutud pudru tuled kohe samat teed pidi välja ja peagi saab selgeks, et on aeg koju tagasi minna, veidi magada, ja siis kella nelja paiku etendusele liikuda. ja nüüd ma siin olengi. teie kõik, meeldivat koolipäeva, mulle ilusat und. !

<<>>

sa ju võid mõelda, et sinuga ei juhtu kunagi midagi sellist nagu aega ajalt siit ja sealt kuuleb. hahaa! ülten ma selle peale. palun väga, on muidugi võimalus, et sa istud terve oma elu kodus, nelja seina vahel, parimaks sõbraks vana kass ja seltsilisteks hunnikute viisi räbalaks loetud raamatuid. sa ei riski ja sa ei saa võita ega kaotada. aga kui sa mõtled, et sinuga ei juhtu kunagi midagi sellist, selle pärast, et sa oled parem, sa mõtled ette, teed õigeid valikuid siis, hahaa! vahest teeb keegi teine uued valikud, hoolimata sellest, et sina oled teisiti otsustanud ja sul puudub täielik sõna õigus. keegi ei küsi seda sult, ja isegi kui küsib, siis tegelikkult see ei huvita kedagi. ja kui sa mõtled, et valisid parema tee, siis palju õnne. aga enne kui sa lõppu pole jõudnud ei saa sa teada ning isegi kui peaksid jõudma, on see ainult ühe tee lõpp, teist sa pole näinud väitmaks kumb oli parem. ja kui sul on kahe "sita" vahel valida, üks täiesti halb, teine natuke vähem, siis lõpp tulemus on ikka "sitt" sest sa ei valinud head ! pole mõtet mõelda, et sa oled parem kui teised. me kõik hingame seda ühte ja sama heitgaasidest saastunud õhku, me kõik kõnnime ühel maapinnal, me kõik elame ühel planeedil ja meil kõigil paistab sama päike. nii et hoia oma "parem mina" endale. teistel pole seda vaja. ja kui sa ükskord jõuad järeldusele, et sa tõesti tahad olla midagi enamat kui eluskibestunud siis see võimalus on sul alati. inimesel on antud võimalus elada ja surra. ja kui sa juba oled otsustanud elada, siis tuleb seda teha nii, et sa oled surmani jõudes surm väsinud, puruks ja sa oled kõik ära kasutanud. sul polekski enam midagi teha. ja sured väärikalt, eluga rahul olevat, ja siin ei ole määrav kui rikkad olid/on su vanemad, kui jõukas või vaene sa oled. inimene on rikas siis, kui ta hing   ja meel on rahul, või rohkemgi veel. sa ärkad hommikul ja tõenäoliselt kui oled mõelnud võileiba süüa, siis seda sa ka teed (muidugi juhul kui vargad pole su külmkappi ära viinud :D) aga seda kas buss teepeal katki läheb, või satud sa röövi ohvriks, või on tuletõrje õpe, seda ei tea sa kunagi enne ette, kui see juba juhtub. ja siis pole mõtet väita, ma tundsin seda ette. tore, aga sellest pole enam kasu. ja see pole ei saatus ega ette määratlus. see kõik on elu. osa elust. väikesed omavahel soetud head ja halvad lülid. hetked mil kirud kõikke ma põhja ja siis jälle hetked kus naerad pisarateni, õhtul kus nutad end lõpuks unemaale ja siis jälle sellised kus sa lihtsalt kukud voodisse, hommikud kus peale kohutavalt raju pidu oleks parem kui su pea lihtsalt reaalselt õhku lendaks ja samas hommikud kus sa tunned nagu poleks midagi olnudki kuid oli jne. elu koosneb tükikestest, just täpselt nagu puzzle. ja kõik hea ja halb on selle vaieldamatu osa ning kui sa selle kõigega elada ei oska, siis ma ei oska aidata. enne kõike pead sa ise endas selgusele leidma, sa pead leidma selle "MINA".  elu on elamiseks !

ma olen hämmingus kui kiirest kihutas täna kesklinnast buss nr 14 jansenisse. viisteist minutit ja ma olin jansenis. ja ma veel lootsin bussis raamatut lugeda.

aga see selleks , tegelt tahtsin ma ära mainida, et homme on esietendus. nõmme noortemajas, algusega 18.00.

ootan teid kõiki vaatama ;)

mainin ära et täiesti TASUTA !

tere, mina olen käärma. te ei saa ilmselt midagi aru? mina ka ei saaks. jah, ma olen käärma. nagu sina oled keegi teine, hoolimata sellest mida väidab sinu perekonna nimi. sa oled isegi kaks midagi muud. ma räägin su sugulusest. 

sattusin täna poolkogemata oma sugupuu peale, kuskilt internetist. hoolimata nendest suguvõsa kokkutulekutest, sain täna targemaks. olgem ausad need olid ikka oma hea 5-6 aastat tagasi. ja siis ma ei osanud veel midagi kõrvataha panna.

minu jaoks on see ikka ülimalt huvitav. me emmega kunagi 7 klassis tegime ka ühiskonna tunniks sugupuu, aga kahjuks olen ma selle kuskile ära kaotanud. kurb. aga jh, ma olen ühtepidi käärma. ja mul on nii kuradi hea meel, et ma olen midagi rohkemat kui nõlvak. ja see kõik on nii põnev. 

ükskord mu mitte käärma'st vanaema näitas mulle oma lapsepõlve pilte ja järgmine kord pidi näitama mu vanavanaema ja kõiki muid. mulle meeldib, ja ma ise kogun ka nüüd neid pilte ja asju. see on väärt asi. ma hakkan sellega tegelema. mulle istub see. 

kõik on segane teile, andke andeks. eks ma kunagi selgitan.

:)

ma olin väike ja ma elasin kadriorus. ma käisin vene sõimes ja rääkisin kodus vene ja eesti keelt läbisegi. ma läksin lasteaeda. me jalutasime nädalavahetusti kadrioru pargis ja talvel uisutasime selle tiigi jääl. tööpäevade hommikutel jalutasime lasteaeda ja õhtutel koju. meil oli kolmetoaline korter, kass ja auto. mul oli hoov kus mängida. ma keeldusin jalgrattaga sõitmast ja õppisin sellega alles päris hilja sõitma. aga õppisin, kuid keegi ei imesta et mulle see siiani ei meeldi. me käisime vanaisa juures maal ja mu kodust 100 meetri kaugusel oli kadrioru lõbustus park. ma vaatasin köögiaknast seda ja nautisin. me käisime luiki söötmas, ja konna kohvikus laupäeva hommikutit emmega kooki söömas. ma sain õe ja meid oli kokku neli. meie kass pandi magama. mul oli jalg kipsis ja kõik käisid mul külas. mulle meeldis olla suur õde. ma sain jõuludeks barbiemaja ja rohelise sametkleidi punase kraega ning päkapikud tõid mulle punase-musta-valge triibulise kootud kleidi. mu vanavanaema suri ära ja ma nutsin. ma läksin kooli. iga hommik saatis emme mu trammipeale või viis issi mu juba bussipeale, et ma nii palju ümber istuma ei peaks ja peale tunde tuli keegi mulle järgi. ja siis me kolisime ära. me võtsin koera ja ehitasime maja. ja ma olin kurb, et pean ära kolima. 

meie maja esimene korrus sai valmis ja meil oli treppi vaja. issi tuli ükspäev koju ja ütles et kolm maja pässa poole elab üks minu vanune tüdruk. ta oli varem ka meie majast nukuvankri ja oma isaga laanepoe poole jalutanud. aga siis läksin ma eva juurde ja tahtsin ta sõber olla. ütlesin: "tere, mina olen Andra, ma tahaksin su sõber olla!" . ja ma olen võitnud oma elus kõik mida võimalik võita on. mida imelisemat pole olemas, kui üks tõeline sõber, kellega sust kujuneb see, kes sa oled. julge pealehakkamine on poolvõitu !

kui ma loen kuidas keegi on õnnetu, või on halvasti läinud. või mõni sõbranna helistab ja räägib kui kurb ja õnnetu tal ning et tal on vaja lihtsalt kellegagi rääkida, hakkab mul ka kurb. mulle ei meeldi kui te kallikesed kurvad olete. kõige pealt tekib mul küsimus, miks te lasete endale nii teha? jätke kõik sinna paika ja liikuge edasi. võibolla mõnel juhul tundub see tõesti raske ja ongi, ning vahest tuleb loota, et asi võtab parema pöörde kuid kui kaua? me/te ei tohi lasta endaga nii moodi käituda. vahest on vaja näidata end tugevama kui me tegelt oleme. tuleb näidata tugevust ja pärast kodus võib nõrk olla. me peame end maksma panema, me pole mingid mängukannid . 

me ise elame oma elu keeruliseks. satume situatsioonidesse, millest parema meelega hoiduksime, puutume kokku inimestega, kellest hiljem tagant järgi mõeldes ringiga mööda käiksime. miks me seda kõike läbi elame. kui me sellesse satume, siis astume me sinna tegelikkuses vabatahtlikult. miks me siis sealt nii väga vabatahtlikult välja ei astu ? miks me vaevame ennast kõige sellega? miks me endast nii vähe hoolime? miks me ennast niimoodi piiname ? me oleme midagi rohkemat väärt. ja kui me kõigest sellest sama moodi nagu me sinna kõike satume, välja tuleme, enne kui see meile mõjuda jõuab, on meie elu kergem. me ise elame selle keeruliseks. 

huhh, küll on keeruline .

ma ei teagi kas nädalavahetus on kiiresti või aeglaselt läinud, sest midagi asjalikku ma korda saatnud pole. peale selle, et aitasin emmel ja issil nende tuba ümber tõsta vennakese jaoks ning veits remondi ettevalmistusi teha. aga see selleks. tegelikkult olen ma jubedalt lummatud ühest poest "muster". seda enam et varsti pean ma oma uut tuba sisustama hakkama. aga muidugi kõige pealt peab maja mereääres valmis saama. aga seal poes, seal on kõik täpselt selline nagu mul vaja. kõik väiksemadki asjad millele mõtlnud olen. ma ei jõua seda aega ära oodata. oeh. ma elakski seal poes...

selle nädala AINUKE reede .

vahelduseks rahulikud nädalavahetused on päris head. kaks sellist juba päris hea. kuid siiski on hirmutav mõte, et ma pean kell 9 laupäeva hommikul ärkama, et võtta ette üle tunnine autosõit, kuskile kus lumi on nabani, ma arvan. keegi pole seal juu iidamast-aadamast käinud. aga selle lõõgastus tunde naudingu nimel ma võtan ja ärkan kell 9 .  ja mulle meeldivad sellised rahulikud reeded vahelduseks. käid trennis, oled ennast täiesti tühjast "tõmmelnud" ja siis lõõgastud sõpradega vessi tehes, naerdes ja juttu rääkides. oih jummel... 

ma olen rahul, on selle nädala ainukese reedega !

mõnna ...

kui kool läbi sai (teoreetiliselt siiski veel mitte, ma lihtsalt ei pidanud vastu enam) ja ma sealt kodupoole tulema hakkasin, tabas mind kooliuksest väljudes meeldiv üllatus. mulle sillerdas näkku mõnus kevadine päike. hoolimata enda ümber kõrguvatest lumevallidest tekkis kevadine tunne. ja õhk oli nii meeldivalt värske. hetkeks mõtlesin, et jään bussi ootama, kuid loobusin sellest mõttest kiiremini, kui see tekkis. milleks oodata 10 minutit bussi, kus ma kirun ja vannun meie ühistransporti ja tunnen mingeid vihaseid mutte endal seljas elamas, kui koju saan peaaegu sama ajaga ka jala. see oli mõnus, rohkemgi veel. kuulsin linnu laulu, see oli muusika mu kõrvadele, meelele ja hingele. see selge sinine taevas ühe ainsa valge udupilve tutiga on nii vapustavalt kaunis. ja kuidas see päike kõik hanged särama pani ja kui pehmelt ta mu nägu paitas. oeh, see oli nauding. ühes aias sumpas pisike kutsu, üleni lumes. teises mängisid oma vahel lapsed. kolmandas lükkas vanatädi lund. ja nii neljandas ja viiendas ja ma ei tea mitmes hoovis veel... ja kui kodu bussipeatusesse jõudsin polnud buss veel tulnud. vanurid ootasid seda, et kahe inimepisikese peatuse vahe edasi sõita, et poodi minna. selle asemel, et oma liigeseid turgutada. pole ime, miks nad kurdavad, kui nad ainult bussiga sõidakski. ja mina jõudsin koju, toas mängis muusika ja köögist tuli imehead toitu lõhna. istusime emmega laua äärde, rääkisime juttu ja nautisime aknast sisse piiluvat päikest. 

sinna või tänna .

on kaks varianti mida ma kohe teeks. mõlemal juhul istuks ma lennukisse. esimesel juhul oleks sihtmärgiks mõni euroopa linn, äkki pariis, london, barcelona, milano. kaasas kohver kasutute riietega ja raskus näruselt vähe raha, et ära elada. eesmärgiks leida töö ja kogeda mõnda uut kogemust. võõral maal, võõraste inimestega, võõras keeles.  aga see kõik tundus nii võrd huvitav kui lugesin seda ajakirjast "tudengileht" or something. see kuidas hispaaniasse läinud tüdruk jutustas oma elus, sellest kuidas ta elas mingis korteris, kus ta magas põrandal vedeleval madratsin, restorani (kus ta töötas) omanikkuga tülitses, kuna ta polnud nõus temaga magama ja kui lahe kõik vabalajal on. uus ja lahe see kõik oli.

teisel juhul oleks minu sihtmärgiks aafrika. eesmärgiks teha vabatahtlikuna mida aafriklaste heaks, sest mind ajab kogu see punase risti jama nii võrd närvi. isegi kui sa selle kaudu midagi saadad, annetad raha, siis kõik see aafrikasse nagunii ei jõua. mingi osa läheb kuskile mujale, midagi kauduma ja osa veel töötajatele ning kohale jõuab alla poole. huhh, ma vihkan seda. ja mulle pole mõtet rääkida, et sellepärast neil seal aafrikas kõik pekkis ongi, et kõik aitavad ja nad ei hakkagi kunagi ise hakkama saama. aga ma ei nõustu siin ütlusega, et annad näljasele kala, on tal päevaks kõht täis, annad õnge, on kogu elu. EIEI ja veelkord EI ! see on kõigest ütlus. nad seal vajavad meie abi. see on mu südame asi. minu arust on täiesti kohutav mismoodi vingutakse siis kui kõht tühi on, et ma suren kohe nälga. sa ei suure kuskile, sul on rasva varud, halloo! aga seal, inimesed surevad reaalselt nälga. nad elavad reaalselt lageda taeva all, neil on reaalselt janu . seda tunnet teavad ainult mina, ja ma pole ülbe ega egoist, kui ma julgen seda kellelegi öelda. see on minu arvamus ja seisukoht. meil on ju sõnavabadus, või kuidas? kuigi avalik sõimamine selle alla ei käi, sellega ma nõustun. aga kõik muu , kammoon !!! las ma nüüd aitan siis !

meil on oma klassi savisaar, võimul aga kõik vihkavad. kes saab aru, see saab.

meeldiv .

RAIN LAAS ! Palju palju õnne väikseke päikseke !

koguaeg on nii kiire kiire kiire , tahaks elama hakkata ! koguaeg on asjad mis vajavad kiirest tegemist, kohad kuhu vaja jõuda  ja veel mustmiljontriljon asja . aeg aeg aeg ... teda/seda (sorri, ma ei oska teda kuidagi nimetada :) ) lihtsalt pole. hommikul ärkad mõttega - nii täna vastan koolis need ära, siis vahetunni ajal ajan selle asja korda, siis tulen koju söön, koristan toa, õpin veits, siis näitekasse/trenni, siis koju ja siis veel käin koeraga väljas, õpin ja loen raamatut. normaalne. hahaa, see kõik sakib. koolis sooritan järelvastamisi 2 kuud hiljem, koju jõudes ampsan ühe õuna, juhul kui üldse koju jõuan :) , tuba luban koristada järgmine päev, jõuan ekooli ja juba torman minema, koju sõites tukun, koera lasen korra hoovis lahti ning õppimisest või raamatulugemisest näen und . super ! ma arvan ka nii, või siis mitte ... ja nii päevast päeva.

sügisel ja kevadel sai vähemalt loksale aja maha võtmiseks põgeneda aga sellise ilmaga ei saa sinnagi. metsa vahe tee mereäärse majani on lihtsalt lükkamata. ma nii tunnen puudust sellest saunast ja merre jooksmisest, õhtustest kamina ääres istumistest ja tee rüüpamisest, rahust ja vaikusest ja ajast !  jääb oodata vaid laupäeva päevast maale sõitu, kus äkki mul õnnestub end veidi koguda, merd nautida ja ja ja , ma ei teagi. pärast haapsalust läbi hüppata, kuskil süüa ja tagasi linna sõita. 

tahaks juba suve. kui sul on ainult üks kohustus, aega-ajalt emale märku anda, et sa elad veel ;) päike, rand, hilisöised vessid, rattasõidud, maale minekud, loksale minekud, äkki mõni reis? ja uiuii, mu pähklike - pisike venna ! 

palun jõudu !

andke andeks, mul viskab ühel hetkel üle . kui ma ütlen et ma ei soovi rääkida, siis ma seda ka mõtlen,

äää..mmmm...

täna on täiesti ebanormaalselt kaootiliselt kummaline päev. kõige alguseks ärkan öösel mitu korda üles, sest näen unes mind eile õhtul ülimalt vihale ajanud ennast täis "mees/noormeest" ja kahte oma eksi . see kõik kokku seal unenäos oli jube ja hirmuäratav. seejärel trenni minnes kohtan solarises reaalselt oma viimast poiss. väldin temaga "kokku põrkamist", käin kiirelt vajalikes poodides ja suundun kiirelt veel korraks virru. virus saan kõne ühelt kauaaegselt SÕBRALT !!! räägime veidi, aga kuna poes on äärmiselt ebameeldiv rääkida, lõpetame kiirelt ja lubame homme ühendust võtta. enne trenni suuda ühe hea sõbraga kas just tülli minna, aga jõuame järeldusele kui erinev meie mõtte maailm on, ja kõne lõppeb lausega "helista, kui oled otsustanud asja käsile võtta!". trennist trammiga bussikasse sõites, kohtan ühte oma saladust ja mõtlen, et mis toimub. vaatan talle otsa, keeran pilgu, vaatan veel korra ja tema mulle. keeran taas pilgu, vahin aknast välja ja keeran taskus ipod'ile volüümi juurde. lõpuks olen kodus. seletan eva'le keemia kõik võimalikke võrrandeid, kui kuulen kuidas mu telefonist kostub sõnumi hääl. tekib mõte, kellelt see on, kuid eksin. loeme, korra naerame. märkan, et selle sisu on täiesti ootamatu ja jahmatav. esialgu mõtlen, et mida?!?!?! siis aga mõtlen, et kui see tõsi on, pole üldse see üldse naljakas. mul tekib shokk. ma ei oska kuidagi käituda.

see kõik kokku oli kõike muud kui normaalne. kas ma magama julgen jääda? homme linna minna? bussiga sõita? telefoniga rääkida? oeh... õnneks on ta õhtasse jõudmas .

leidsin endale midagi rõõmu pakkuvat!

                                       

minu märtsi projekt, kui mitte kõik, siis mõni või vähemalt üks .

ups-daups

esiteks mainin kohe ära, et ma tüdinesin nendest numbritest sissekannete ees ära. teiseks mainin ära, et mul ei ole oma kallikestest kellegi vastu  midagi, mul lihtsalt on üli kiire ja see kõik ajab närviliseks. 

aga anyway. 

täna suutsid konkreetselt kaks inimest mu nii närvi ajada, et mul oli tahtmine "appi" karjuda. kamoon, see oli ikka äärmiselt absurdne. esimene vähem, teine kohe kohutavalt. eks nad ise teavad, i hope, aga see teine stoory oli ikka alla igasugust arvestust.

kuidas on see võimalik, et me seletame evaga ühele inimesele juba pikemat aega, et me si soovi temaga suhelda, et ta on meile vastik ja ei mängi meie elus mitte mingit rolli. oleme üritanud teda vältida üle poole aasta ja ta ikka ja jälle otsib kontkati. sa blokid ta msn'is, kustutad numbri, väldid ühist seltskonda ja isegi ei võta võõraid numbreid nii igaks juhuks vastu. ja siis, äkki satute kolmik vestlusesse teie ühise tuttava kaudu. alguses on kõik on, aga siis... teie ühine tuttav kutsub teid välja kaasa, ja see tüütus vastab, et parema meelega ta meiega (antud juhul siis minu ja evaga) tegemist ei teeks. ega me vastamata ei jäta. ütleme, et küll on tore et see vastastikune on . ja siis läheb lahti. kui ta varem on ajanud igast mesi magusat juttu ja sa oled kõik ta enese ülistused alla neelanud, siis nüüd aitab. ta räägib meist just täpselt nii nagu ta ise oleks maailma parim inimene. halloo ! vaataks äkki kõigepealt peeglisse ja siis tuleks kellegi pihta näpuga näitama. ja kõik see öeldu solvas meid. 1. meie kehad (kaal ja vormikus!) pole üldse tema asi 2. see mida me sööme ei puutu samuti temasse 3. kõige pealt räägib meile kui ilusad me tema arust olema ja siis räägib, et me peaks midagi ette võtma, et me pole üldse nii ilusad kui me ise arvame 4.sõimab meid lollideks ja lapsikuteks 5. tembeldab meid rumalateks pubekateks, kellega ei olegi võimalik rääkida 6. sõimab alakateks, kes polegi veel inimesed. good for you. kui meie oleme sinu arust pubekad siis sa oled sõnast pubekas küll äärmiselt valesti aru saanud. mul on kodus 12 aastane õde, ja vot sellel on puberteet. sa väitsid, et me oleme alakad? ja siis, sisse saame igalepoole, erinevalt sinust, kellelt endiselt dokki küsitakse. palun vaata ise peeglisse, oma keha, oma rasvu ja kaalu ! oleks sa ideaalne, aga ei ! sa arvad, et sa oled ilge naistemees, et kõik tahavad sind, aga minu arust sa ise oled rääkinud mulle kui paljud sind pikalt saatnud on. miks ma ei imesta??? loll ja lapsik on see mida sina korraldad. ja see mida me sööme on meie enda asi. ja usumind, me sööma palju paremini ja tervislikkumalt kui sina undki näha oskad ! ära muretse, sa oled koguaeg üks paras naljanumber olnud. hakka ometi ükskord elame, mitte ära ela teiste eest.  meil on sinust viisakalt öeldes täiesti ükskõik, sa jätad meid absoluutselt kõiges külmaks. mu ema naerab kõht kõveras kui ma su lugusi talle räägin, aga ka tal on hirm mu pärast, et ma sinusuguse "vaimselt ahistavaga" suhtlen. ahjaa, üksasi jäi mainimata, erinevalt sinust, hoolimata sinu vastupidisest väitest, on minu närvidega kõik korras. aga sina peaksid küll arsti poole pöörduma, sest mina ega eva ei peksa seinu auke, ei tao ukse sodiks, ega midagi muud säärast. anna andeks, aga sa oled läbikukkuja. 

MARTIN TIIMUS ! HOIA MEIST EEMALE, JÄÄDAVALT !

ME TÄNAME !

huhh, aga kõik muud kallikesed ja musid. vahest juhtub olema ka tujurikkujaid. oi, kuidas ma selliseid vihkan. aga elu on siiski ilus, sellised tuleb lihtsalt oma elust välja lülitada ja õnneks on mul palju palju tujutõstvaid ja elus hoidvaid inimesi. 

ilusat järelejäänud teisipäeva veel, peale sellist juttu . 

PS! ma armastan teid ! 

homme seletame keemiat ja neljapäeval jutustame fausti . evaga ikka ! meil on vabaaega koolikõrvalt üle . aajeee!:D:D:D

123 .

jalutasime evaga poodi ja siis tiiru ja siis koju. saatmas meid naer ja meenutused ning muidugi ka unistused. uskumatu, kui palju on ühe inimesega võimalik läbi elada. ma võin teie kõigiga kihlavedada, et nii võrd utoopilisi asju pole keegi läbi elanud. tekkis küsimus, kuidas me üldse selliste asjade peale tulime (kasutaksin siin kohal eva poolt kasutatud mõistet meie kohta, aga see poleks kõigi silmis just kuigi kaunis). niisiis. see lapsepõlv oli ikka ulmeline, mis lapsepõlv, alles kevad/suvi 2009 istusime ja mõtlesime igast naljakaid ja tottakaid asju välja. ja kui me neid meenutama hakkame, naerame me nii et pisar silmis ja piss püksis. for real.  kui te vaid teaks. esiteks ei usuks te meist eluilmaski selliseid asju, teiseks te mõtleks et me ajame paska, kolmandaks jõuaks teile kohale, et see tõesti ongi tõsi, neljandaks te olete shokeeritud. mulle endalegi ei jõua kohale, kuidas me selliste asjade peale tulime. aga ometi tulime. ja ainult meie teame, ainult meie mäletame, ainult meie oleme kogenud . ja meid ühendab meie väike saladus, meie lapsepõlv, meie mängumaa, meie minevik. meid hoiab koos meie olevik, meie ise. meid hoiab elus meie unistused, unistused mis on imelised.  kaks aastakest veel, ja ohjummel, mis siis kõik saama hakkab. siis hoitke alt, hakkate uut ja vana saama. asi läheb karmilt rajuks. mina ja tema, eile ja täna, homme ja ülehomme, aastast aastasse, sünnist surmani! 

ps! i love you , you my little horny cow-dreamer boy, 

122.

juhhei, ma käisin juuksuris.

nüüd on hea olla !

ise olen rahul ja see on peamine !


kaks kehva pildikest ka siis teile !