ma olen tüdinenud nendest nutmistest, mis panevad lõpuks pea jubedalt valutama ja silmad kuivavad. mul on kõirini sellest, et me normaalselt suhelda ei suuda. miks me peame nähvama, halvasti ütlema ja üksteise kallal iroonitsema. ja kui alguses ma lülitan ennast välja aga hiljem, kui ma midagi vastu otsustan öelda, olen mina jälle see paha, kuri ja vastiks plikatirts, kes on ülbe ja üleolev.
ainuüksi juba sellise olukorra pärast siin nelja seinavahel ma otsingi võimalikult palju tegevusi väljaspoolt, et kogu mu aeg sisustatud oleks, ja ma võimalikult vähe siin peaks olema. kas see tõesti peab nii olema?
igakorraga, mil see põrgu tuurid ülesvõtab, mõtlen ma, et olen juba päris kaua omapead hakkama saanud, saan ka edaspidi. võibolla ongi nii parem. vähemalt ei ole ma midagi "võlgu".
see ongi põhjuseks, miks ma ennast lõhki rebin. et võimalikult kaugel võimalikult kaua olla. kõlab imelikult. see ei peaks nii olema, ei tohiks nii olla. aga on .
face it!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar