poisid tulevad ja lähevad, on sõbrad kellega vahest kaugenetakse ja on parim sõber, kes jääb igavesest ajast igavesti . aga kuidas juhtub, et su parim sõber pole enam igavesest ajast igavesti. te ei helista enam teineteisele, bussis vaatate teineteisest mööda, kuskil kohtudes vahetate lause nagu iga teise tuttavaga : "kuidas läheb?" "okei, tsau!"...
aeg möödub ja inimesed muutuvad. niisama istuda ja vaikida võib ka üksi kodus. aga kui see vaikus ja lihtsalt istumine tabab sind just siis kui sa seda uneski näha ei oska, tekib hirm. kuidas sa istud koos inimesega, kellega kunagi naersid iga sõna üle ja mõistsite teineteist ka ilma rääkimata. oled, istud ja jutt jookseb ühes kõrvast sisse teisest välja. kõigel puudub mõte. võib olla kujutan ma ette. aga tegelt?
millisel hetkel me teineteist kaotasime, millisel hetkel me enam edasi minna ei osanud? võib olla me lihtsalt saame suureks ja aeg teeb oma töö. me kohutume erinevate inimestega, kogeme uusi asju ja elame järjest vähem midagi koos läbi.
reaalsus on see, et miski pole enam endine. tuleb leppida sellega mis jäänud on. kuigi hetkel tundub, et see mis jäänud on, pole mitte miski. võrdust võiks tuua maailma suurimast pitsast järele jäänud saia kübemekesega. võib olla peaks ma siiski rahul olema? aga kui sa oled saanud rääkida kellegagi kõigest, tundma õppinud kõik tema head ja vead, kui sul on olnud keegi kes mõistab sind juba poole sõna pealt, kui sul on olnud keegi, kes on nii sina ja sina nii tema , kuidas ma saan leppida kübemekesega?
eks näis, aeg teeb tugevamaks ja elutempo ei lase hinge puhata. võibolla aitab see kõik seda kuidagi leevendada.
seni kaua, "positiivsust" mu päevadesse, or not !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar