kui nende teed, keegi keda sa tunned sünnist saadik ja keegi kes on osa su igapäeva elust , lähevad lahku , siis jääd sa justkui kahe tule vahele. ja kui selle lahkumineku ajal oled sa veel nii öelda " süüdioleva osapoole" juures. kuidas ma annan ühele nõu kuidas käituda ja teist lohutan ? kuidas ma käituma peaksin. kuidas sa lohutad inimest kelle süda on murtud, kes tunneb ennast mitte kellenagi? kuidas ma peaks toetama inimest, kes on mu sõbrale haiget teinud ? aga kuidas ma saan teda mitte toetada ja talle toeks olla, kui ma tunnen ja tean teda terve oma elu. meid ei ühenda paljalt peod ja peale kooli tsillid. meid ühendavab liivakast, nukunurk, pannkoogi moosiga jnejne . kuidas ma peaks poolt valima ?
ma isegi mitte ei saa kasutada kõige tüüpilisemat lohutuslauset :" ta pole sind väärt. ta ise oli loll et sust ilma jäi !" . kuidas ma räägin kellestki oma elus oluliselt niimoodi . kuidas ma üldse sellise asja keskele sattunud olen?
jah, murtud südamekesega poisi sõpradel on kerge saata tüdruk kuhu iganes. sõimata teda kuidas iganes ja süüdistada teda milles iganes. aga kammooon , kas te pole kunagi kedagi maha jätnud ? kellelegi haiget teinud, ükskõik kas tahtmatult või tahtlikult? ja kui kunagi ei ole veel, siis see juhtub ! see on elu paratamatus. inimesed saavad haiget, aga läbi selle kõige saavad tugevamaks.
elu on veel ees. ja praegu, nooruses on meil antud aeg, et elada ainult iseendale. tuleb teha otsuseid, mis vahest on raskemad, kui teistele paista võib. kellegi maha jätmine pole lihtsalt niisama. ka neil on raske. aga kas mitte oma õnn ei ole kõige olulisem? ja asi pole isekuses.
kõige selle juures on pisarad täiesti loomulik nähtus. viha on õigustatud ja arusaadav. aga kas sellisel hetkel tõstaks keegi korra pea "ohvri" juurest ja üritaks läheneda teisest vaatevinklist ? ei, aga kui te isete olete milleski süüdi, siis ootate ometi mõistmist, arusaamist.
ja ei ole olemas haledat maha jätmise viisi. lihtsalt on hirm ja nii öelda lamedused muudavad asja lihtsamaks ja kiiremini tehtavaks. tehtud ja kõik. sa võid saada sõnumi, hetk hiljem oled raevus, kurb, nutma puhkemas ja segaduses. kuid su küsimused ei saa vastust, sest telefon on välja lülitatud või lihtsalt ei vastata. aga see teine inimene tunneb täpselt sama moodi. on raevus, et ta haiget pidi tegema, on kurb, et see lõppes, nutab, sest ka tal on valus ja segaduses, sest ei tea kuidas edasi käituda. kuid elu ei jää seisma. aeg kulgeb oma tahtmise järgi endiselt edasi. teda ei huvita, kui kaua kellelgi oma südame kokku lappimiseks läheb, või kui kiiresti/aeglaselt keegi taas suhtesse astub. miks siis ei suuda meie edasi minna. kui elus lõppeb mõni peatükk algab uus. meile jäävad mälestused, mida vanadus põlves meenutame naeratus näol ning valusatele asjadele mõtleme heldimusega, et küll olid mured, hehh .
me liigume edasi. millestki kinni hoidmisel ei ole mõttet. lootusel, et äkki siiski... ei ole mõtet. äkki ei juhtu midagi. ja kes sellist haletsus armastust ikka vajab? milleks kerjata endale kaastunne, haletsus, hoolimine? palju väärikam on sirge seljaga edasi kõndida, tagasi vaatamata ning näida tugev. nii sa ka oled tugevam, sest kui sa ei lase nõrkusel endast võimust võtta siis sa ka ei ole nõrk. ja et nõrk olla, on sul vaja sõpra, tõelist sõpra, kes lihtsalt teab et on vaja olla.
jalule tõusmiseks tuleb end ise sundida ja see viib edasi. ühel päeval suudate taas telefonis rääkida ja teineteise tegemiste kohta küsida, ühises seltskonnas nalja visata ja lahkudes kallistada. see ei peagi juhtuma kohe, aga see juhtub. meie lugu ei lõppe nagu elvisel. elvise lugu on juba olnud !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar