eksistentsi küsimus .

me liigume tahest tahtmata edasi, edasi oma eludega, tegevustega, kõigega. aga kõige selle juures ei tohiks me unustada seda, kes me oleme, kust me tuleme. paratamatult muudab elu meie teed, sihti, valikuid. sellest kõigest hoolimata ei tohi me iseendid kaotada. kui me kaotame ise ennast, pole see enam  meie. välinekest jääb tõenäoliselt samaks. meie keha, juuksed, pikkus. muutuda võib soeng, riietumis stiil, meik. kuid kõige tihedamini kiputakse see juures kaotama hinge, sisu, mõtteid, meeli. me tuleme, oleme algselt meie ise ja see järel muutume. ja mitte vähe. meist saab keegi, keda me uneski poleks osanud ette näha. me harjume ja saame üheks osaks, kuid milliseks? me pole enam meie. see keegi on natuke meid ja suur osa teisi. kellegi teiste arvamuse killuke, kellegi teiste mõtete kobarik, kellegi teiste sõnavara ja elunägemus. me soovime sulanduda, saada üheks neist. kuid mis on selle hind ? me läheme lahku iseendaga. muidugi on muutmine elu üks osa, kuid millisel määral muutumine ? kas see kui ma muutun päev-päevalt, aasta-aastalt paremaks, või see kui ma tulen, olen ja võtan asju üle ? kumb siis ? kas me tõesti tahame olla osa massist, kes ise ka ei tea kuhu nad teel on, mille poole nad liiguvad. ometi nad liiguvad, üksmeelselt, kuid teadmata suunas. me oleme massi osa, selle asemel, et indiviidina midagi palju suuremat ja olulisemat olla. me nagu müüks oma hinge justkui kuradile vabatahtlikult maha. ja kui me lõpuks arusaama hakkame, on välja pääs suhteliselt keeruline, sest lihtsalt hetkest sa ei aru keset keerist välja, täpselt nagu lõbustuspargis ei hüppa lihtsalt otsuse põhjal atraktsioonilt maha. või mis ? me peaks rohkem väärtustama seda, kes me ise oleme, mitte seda kellena teises meid näevad/näha tahavad. see on meie elu, need on meie õigused, see on meie tee ja "mäng". muidugi on võimalus, et me ei oskagi eksisteerida üksinda, endama, sest meil puudub eksistents, aga cmon, see ei saa olla nii meie kõigiga. nalajakas on vaadata, kuid keegi tuleb, on ja siis on keegi teine. mugavndab end seltskond/massi . ja kui me kõik selle kergema vastupanu teed lõpuks kõige kiuste läheme ei hakkakski enam kunagi midagi arenema. kas me soovi seisma jääda siia kus me oleme? vaevalt. meil on võimekust, meil on tahet, meil on iseloomu. me lihtsalt peame endas selle jõu leidma, et astuda see samm iseenda heaks. et teha midagi enda hingele, meelele, tuleb meil otsustada ja kohe, mitte kümne aasta pärast  ja "raisku läinud aega tagasi teha". muidugi parem hilja kui mitte kunagi. Miks mitte täna, kohe praegu ? kõik algab sellest hetkest, kui me endaga kooskõla leiame. sellele tasub mõelda .