ma vaatan teda, kuidas ta on haiget saanud ja istun ta kõrvale. ta pea toetub minu õlale, paneb silmad kinni ja mööda ta põske voolab üksainuke pisar. paitan õrnalt ta pead, vaikin. ta lausub: "ma poleks kunagi temast midagi sellist uskunud, mitte kunagi !" ja sa hingad vihaga välja. tunnen seda viha sinu sees. ka minu sees on viha, viha sinu eest. ja viha iseenda vastu, et ma sind kaitsta ei suutnud, ja et ta sulle niimoodi tegi . nii alatult ja labasest, nii kahepalgeliselt ja võltsilt. "mu süda on tuhandeks killuks, see oli lihtsalt solvav!"
anna mulle andeks et ma sind kaitsta ei suutnud. anna andeks, et ma nii kaugel olin, et sind aidata ja kohe alguses toeks olla. anna andeks, et ma aru pole saanud. anna andeks, et ma ei oska lohutada ja nõu anda. ma võin talle haiget teha, tahad? võin ta nutma panna, tahad? võin talle samamoodi tagasi teha, tahad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar