mu vaieldamatuteks lemmikuteks saanud sõbrannad hakkavad vaikselt tagasi tulema. andke andeks, et me vahepeal üksteist kuskile ära kaotasime, andke andeks, et ma teid maha olen pillanud, andke andeks, et ma teid kohe üles korjata ei taibanud.
olete te kunagi millestki nii puudust tundnud, et südames hakkab valus, et vägisi hoiad pisaraid kinni, et sul on hirm nendega juba rääkida, kartes et nad põlgavad su ära, et sa kardad, et nad on su unustanud, et sulle tundub et lõpp ongi siin, et sul tekkib trots iseenda vastu, et sa mõtiskled aina selle üle mis perse läks.
ma olen, ja tunnen endiselt, aga nad on jälle olemas. nad on lähemal. me oleme teel üksteise juurde. me oleme tagasi !
ega minust nii kergelt lahti ei saa ; )
ega minust nii kergelt lahti ei saa ; )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar