just siis kui ma teda kõige vähem ootan, koputab ta mu elu uksele. isegi ei küsi, lihstalt marsib sisse. tuleb, on ja läheb, sama ootamatult kui tuli. paneb mul kõhus keerama, südame peksma, ajab hingamis rütmi sassi, ajab hulluks ja siis haistub. tehes seda kõike nagu meelega. see kõik on tema jaoks nii iseenesest mõistetav, nii normaalne. ta teab et ma olen ta ees jõuetu, et ma sulan, et ma lihtsalt lasen kaasa minna vooluga, sest mul puudub vastupanu, talle.
ta tuleb, pistab käe mulle pihku, seisab mu vastas, nii et meie vahele jääb millimeeter, vaatab mind, paitab mu pead ja siis ta huuled silitavad õrnalt minu omi. paneb mulle käe ümber ja silitab mu jalgu, vaatab mulle silma ja naeratab.
aga kunagi ei räägi ta oma tunnetest, mõtetest, tahtmistest. ja mina ei küsi, kartes vastust. kartes, et mul ei tule enam kunagi võimalust ta huuli tunda, ta kätt hoida, temaga ühte õhku hingata. me räägime, aga vaikime kõige olulisemast. aga kui ma üritan enda säästmiseks sellest kõigest eemale hoida, vältida, vaatab ta mind selliste silmadega nagu ma purustaksin kogu ta maailma. ja ma ju tahan, miks ma ometi valetan endale , aga mida???
ja siis ta kaob. lahkudes nagu poleks midagi olnud, nagu oleks see kõik vaid meelepett, ilusioon, ilus unistus. aga see kõik oli, ilmsi ja reaalselt. aga see nagu ei loeks midagi. nagu mina ei loeks. vahest ma soovin et see oleks sama lihtne ja lääge kui see pubekate romanss, aga see on midagi palju keerulisemat ja müsteerilist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar