69.

kui sa viimati käsid koolis kolmapäeval, tekib väike vaheaja tunne. neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. see harjumatult pikk nädalavahetus on jätnud oma jälje. tekib hirm esmaspäevase koolipäeva ees (mis õnneks kestab vaid 5 tundi), kodused tööd jäävad tahaplaanile, ajast jääb jällegi puudu. 

varajased ärkamised pole minu rida, miks muidu ma iga hommik sisse magan ja esimesse tundi 10 minutit hiljem jõuan, kui üldse jõuan. rääkimata äratuskella peale ärkamisest, mis tapab mu igalhommikul juba ainuüksi oma kohutava heli pärast. ja edasine tunne on kõige ebameeldivam maailmas. sa tead, et sa pead ärkama, tunned kohutavat väsimust, nõrkust oma kontides, ja parima meelega keeraksid teise külje. silmad oleks justkui kokku liimitud. 

kuid elamiseks, ärkamiseks, edasi püüdlemiseks on nii palju põhjusi, et ma lihtsalt pean ennast sealt voodist püsti ajama. ja üksasi mida ma kavatsen muuta on juba suhted minu tädi perega. kui keegi teine seda sammu ei tee, teen ma selle ise. kolm imearmast poissi ja peatselt on nende hulgas ka pisike tüdruku tirst. ma tahan saada sellest kõigest osa, sest ma olen olnud kunagi osa sellest kõigest, kui ma väiksem olin. ja ma hindan suhteid, ja ma hindan lähedasi. 

ma olen liiga kiiresti suureks saanud!