ma eelistan olla mina ise, mitte feik "klubitsikk", kes igaühega voodis aeleb ja siis süütut nägu teeb. oma kahepalgelisuse võite endale hoida, tänan, ma saan selleta. ja kui sa arvad, et oled minust parem, sest oled nii kõva meeste/poiste õgard, siis ausõna, keep going. anna andeks, aga sa pole mitte midagi rohkemat kui poiste mängukann. see kui sa blondiini mängid, või võibolla tõesti oledki nii loll, ei tee sind absoluutselt mitte grammigi lahedamaks. vastupidi, sa tundud tõsiselt idootne ja loll. tekib küsimus, kus sa elad ? me oleme suured inimesed, ja võiks vastavalt sellele käituda. katsu olla . 

@ füüsika .

füüsika tunni killud: 

õpetaja: teate kunagi mingi inglise kirjanik kirjutas : koolipoiss puudus koolist ja õpetaja küsis järgmine päev, miks ta puudus. poiss: me isaga viisime pulli lehmaga paaritama. õpetaja : isa ise ei saanud siis wä ?  poiss: me arutasime seda korra aga siis ikka otsustasime et pull sobib paremini. (meie klassis järgnes sellele lakkamatu naer) 

***

füüsika õpetaja : mina magan öösel, mis ma siin püsti ikka magan, ikka pikali . teate kunagi oli lüpsja, Leida Lüps. Skulptor tahtis büsti teha. Leida:ma ei taha, ei taha, ei taha püsti, ma tahan pikali.

***

õpetaja komistab lainemasina otsa, ehmatab. Lennart: tõmbab kubeme näljaks ? Õpetaja: mida? ma ei kuulnud, ma nokkisin kõrva, sama mis nina nokkida. vist on parem, et ma ei kuulnud. 

lookbook.nu :

i'm in love, sellest kõigest .

suhteliselt normaalne, et ma olen vabatahtlikkult 9.43 ajaloo tunnis, sõna ostes mõttes mitte s*ttagi ei tee, selle asemel, et kodus mõnusalt sleepi lasta. küsin välja, et huule palsam gardekast tuua, teepeal kohtan ühte poissi, kellega mitmeid kordi ühes seltskonnas istutud, saan teada, et ta on mu koolivend, joon vett ja üldse mitte pole rahul,

happy fuckday. !

NYC !

september 2010, issi lendab USA'sse. ja ma nii tahan kaasa minna. ja kui me seda köögi laua taga arutasime teatas ta :" võibolla on su kaasa võtmine lõpp kokkuvõttes odavam, ei pea tükk aega uusi hilpe ostma Eestist". mulle sobib. aga jõudsime siiski kokkuleppele, et kõik sõltub minust, sest see on siiski kooli ajal. ouh, my dear NYC !

kui emme mult laupäeva õhtul äkitselt ja täiesti ootamatult küsis, kas mul poiss on, hakkasin ma naerma. "ei!" tuli aus, konkreetne ja kiire vastus."miks sa naerad?" ei saanud ta aru, mis oli mu naeru põhjuseks. põhjust polnudki. "miks sul siis ei ole?" küsis ta järgmise küsimuse. ja ma seletasin talle, et aega on selle kiire asjaga. ma ei saa iseenda elu elamisega hakkama, ma ei suuda iseendagagi arvestada ja siis oleks keegi veel. kõigepealt on vaja elama hakata.

ma ei kuulu nende hulka, kes kardavad üksi olla. pigem kardan ma suhet, kui nii võib öelda. mulle on vastuvõetamatu mingid kohustused, mida ma ise ei vali. see "üksi olek" annab mulle vabaduse elada, vabaduse nautida, vabaduse tunda.

mul ei ole vaja kedagi selleks, et mõnel mu sõbrannal on nii imeline suhe, kus kõik on aus ja armas. ma ei vaja midagi selleks, ainuüksi selle pärast , et samamoodi tunda. küll tuleb see aeg, kus ma ei suuda "kainelt mõelda" ja otsuseid tehakse "kõhutunde" järgi. aga see ei ole tõenäoliselt ei täna ega homme.

igaüks meist on mõelnud ent "armastavat" kedagi. me kõik oleme olnud "armunud". õnnest joobunud. ja siis tuleb aeg kui sa elad ainult enda jaoks. tuleb sinu aeg. tuleb aeg, kus elu hakkab pihta !

don't find love, let love find you. that's why it's called falling in love, because you don't force yourself to fall, you just fall...

3...2...1... läks !

tehtud saime. esietnedus on möödas ja nüüd on väike pingelangus. lavamaastikul kohtume taas neljapäeval.  võib rahule jääda. muide see neljapäev on veel kell 18.00 järgmine nädal teisipäev ja neljapäev juba kell 19.00. eks vaadake ja otsustage ise. aga ma nüüd toimetama. võibolla kohtume veel siin blogis täna .

üks äärmiselt kehvake hommik.

kui sa terve öö kuuled kuidas su telefon padja all märku annab, et ta saab tühjaks, pole ilmselt võimalik normaalselt magada. ja kui lõpuks unedemaale jõuad näed midagi eriti rõvedat ja ebameeldivat. ja siis annab mu pinkphone märku et ta lülitab ennast välja. ja mõtlen miks kurat ma teda õhtul laadima ei pannud.  ja siis mingil hetkel tuleb issi mind äratama, ja ma vaid podisen jajah. kuid see on keerulisem kui tavaliselt. mu peavalutab juba kolmandat päeva järjest, kõhutu lööb tugev valu, süda läheb pahaks. ja kui ma kõige sellega lõpuks kooli jõuan, on tunne et mu hommikune vägisi sisse surutud pudru tuled kohe samat teed pidi välja ja peagi saab selgeks, et on aeg koju tagasi minna, veidi magada, ja siis kella nelja paiku etendusele liikuda. ja nüüd ma siin olengi. teie kõik, meeldivat koolipäeva, mulle ilusat und. !

<<>>

sa ju võid mõelda, et sinuga ei juhtu kunagi midagi sellist nagu aega ajalt siit ja sealt kuuleb. hahaa! ülten ma selle peale. palun väga, on muidugi võimalus, et sa istud terve oma elu kodus, nelja seina vahel, parimaks sõbraks vana kass ja seltsilisteks hunnikute viisi räbalaks loetud raamatuid. sa ei riski ja sa ei saa võita ega kaotada. aga kui sa mõtled, et sinuga ei juhtu kunagi midagi sellist, selle pärast, et sa oled parem, sa mõtled ette, teed õigeid valikuid siis, hahaa! vahest teeb keegi teine uued valikud, hoolimata sellest, et sina oled teisiti otsustanud ja sul puudub täielik sõna õigus. keegi ei küsi seda sult, ja isegi kui küsib, siis tegelikkult see ei huvita kedagi. ja kui sa mõtled, et valisid parema tee, siis palju õnne. aga enne kui sa lõppu pole jõudnud ei saa sa teada ning isegi kui peaksid jõudma, on see ainult ühe tee lõpp, teist sa pole näinud väitmaks kumb oli parem. ja kui sul on kahe "sita" vahel valida, üks täiesti halb, teine natuke vähem, siis lõpp tulemus on ikka "sitt" sest sa ei valinud head ! pole mõtet mõelda, et sa oled parem kui teised. me kõik hingame seda ühte ja sama heitgaasidest saastunud õhku, me kõik kõnnime ühel maapinnal, me kõik elame ühel planeedil ja meil kõigil paistab sama päike. nii et hoia oma "parem mina" endale. teistel pole seda vaja. ja kui sa ükskord jõuad järeldusele, et sa tõesti tahad olla midagi enamat kui eluskibestunud siis see võimalus on sul alati. inimesel on antud võimalus elada ja surra. ja kui sa juba oled otsustanud elada, siis tuleb seda teha nii, et sa oled surmani jõudes surm väsinud, puruks ja sa oled kõik ära kasutanud. sul polekski enam midagi teha. ja sured väärikalt, eluga rahul olevat, ja siin ei ole määrav kui rikkad olid/on su vanemad, kui jõukas või vaene sa oled. inimene on rikas siis, kui ta hing   ja meel on rahul, või rohkemgi veel. sa ärkad hommikul ja tõenäoliselt kui oled mõelnud võileiba süüa, siis seda sa ka teed (muidugi juhul kui vargad pole su külmkappi ära viinud :D) aga seda kas buss teepeal katki läheb, või satud sa röövi ohvriks, või on tuletõrje õpe, seda ei tea sa kunagi enne ette, kui see juba juhtub. ja siis pole mõtet väita, ma tundsin seda ette. tore, aga sellest pole enam kasu. ja see pole ei saatus ega ette määratlus. see kõik on elu. osa elust. väikesed omavahel soetud head ja halvad lülid. hetked mil kirud kõikke ma põhja ja siis jälle hetked kus naerad pisarateni, õhtul kus nutad end lõpuks unemaale ja siis jälle sellised kus sa lihtsalt kukud voodisse, hommikud kus peale kohutavalt raju pidu oleks parem kui su pea lihtsalt reaalselt õhku lendaks ja samas hommikud kus sa tunned nagu poleks midagi olnudki kuid oli jne. elu koosneb tükikestest, just täpselt nagu puzzle. ja kõik hea ja halb on selle vaieldamatu osa ning kui sa selle kõigega elada ei oska, siis ma ei oska aidata. enne kõike pead sa ise endas selgusele leidma, sa pead leidma selle "MINA".  elu on elamiseks !

ma olen hämmingus kui kiirest kihutas täna kesklinnast buss nr 14 jansenisse. viisteist minutit ja ma olin jansenis. ja ma veel lootsin bussis raamatut lugeda.

aga see selleks , tegelt tahtsin ma ära mainida, et homme on esietendus. nõmme noortemajas, algusega 18.00.

ootan teid kõiki vaatama ;)

mainin ära et täiesti TASUTA !

tere, mina olen käärma. te ei saa ilmselt midagi aru? mina ka ei saaks. jah, ma olen käärma. nagu sina oled keegi teine, hoolimata sellest mida väidab sinu perekonna nimi. sa oled isegi kaks midagi muud. ma räägin su sugulusest. 

sattusin täna poolkogemata oma sugupuu peale, kuskilt internetist. hoolimata nendest suguvõsa kokkutulekutest, sain täna targemaks. olgem ausad need olid ikka oma hea 5-6 aastat tagasi. ja siis ma ei osanud veel midagi kõrvataha panna.

minu jaoks on see ikka ülimalt huvitav. me emmega kunagi 7 klassis tegime ka ühiskonna tunniks sugupuu, aga kahjuks olen ma selle kuskile ära kaotanud. kurb. aga jh, ma olen ühtepidi käärma. ja mul on nii kuradi hea meel, et ma olen midagi rohkemat kui nõlvak. ja see kõik on nii põnev. 

ükskord mu mitte käärma'st vanaema näitas mulle oma lapsepõlve pilte ja järgmine kord pidi näitama mu vanavanaema ja kõiki muid. mulle meeldib, ja ma ise kogun ka nüüd neid pilte ja asju. see on väärt asi. ma hakkan sellega tegelema. mulle istub see. 

kõik on segane teile, andke andeks. eks ma kunagi selgitan.

:)

ma olin väike ja ma elasin kadriorus. ma käisin vene sõimes ja rääkisin kodus vene ja eesti keelt läbisegi. ma läksin lasteaeda. me jalutasime nädalavahetusti kadrioru pargis ja talvel uisutasime selle tiigi jääl. tööpäevade hommikutel jalutasime lasteaeda ja õhtutel koju. meil oli kolmetoaline korter, kass ja auto. mul oli hoov kus mängida. ma keeldusin jalgrattaga sõitmast ja õppisin sellega alles päris hilja sõitma. aga õppisin, kuid keegi ei imesta et mulle see siiani ei meeldi. me käisime vanaisa juures maal ja mu kodust 100 meetri kaugusel oli kadrioru lõbustus park. ma vaatasin köögiaknast seda ja nautisin. me käisime luiki söötmas, ja konna kohvikus laupäeva hommikutit emmega kooki söömas. ma sain õe ja meid oli kokku neli. meie kass pandi magama. mul oli jalg kipsis ja kõik käisid mul külas. mulle meeldis olla suur õde. ma sain jõuludeks barbiemaja ja rohelise sametkleidi punase kraega ning päkapikud tõid mulle punase-musta-valge triibulise kootud kleidi. mu vanavanaema suri ära ja ma nutsin. ma läksin kooli. iga hommik saatis emme mu trammipeale või viis issi mu juba bussipeale, et ma nii palju ümber istuma ei peaks ja peale tunde tuli keegi mulle järgi. ja siis me kolisime ära. me võtsin koera ja ehitasime maja. ja ma olin kurb, et pean ära kolima. 

meie maja esimene korrus sai valmis ja meil oli treppi vaja. issi tuli ükspäev koju ja ütles et kolm maja pässa poole elab üks minu vanune tüdruk. ta oli varem ka meie majast nukuvankri ja oma isaga laanepoe poole jalutanud. aga siis läksin ma eva juurde ja tahtsin ta sõber olla. ütlesin: "tere, mina olen Andra, ma tahaksin su sõber olla!" . ja ma olen võitnud oma elus kõik mida võimalik võita on. mida imelisemat pole olemas, kui üks tõeline sõber, kellega sust kujuneb see, kes sa oled. julge pealehakkamine on poolvõitu !

kui ma loen kuidas keegi on õnnetu, või on halvasti läinud. või mõni sõbranna helistab ja räägib kui kurb ja õnnetu tal ning et tal on vaja lihtsalt kellegagi rääkida, hakkab mul ka kurb. mulle ei meeldi kui te kallikesed kurvad olete. kõige pealt tekib mul küsimus, miks te lasete endale nii teha? jätke kõik sinna paika ja liikuge edasi. võibolla mõnel juhul tundub see tõesti raske ja ongi, ning vahest tuleb loota, et asi võtab parema pöörde kuid kui kaua? me/te ei tohi lasta endaga nii moodi käituda. vahest on vaja näidata end tugevama kui me tegelt oleme. tuleb näidata tugevust ja pärast kodus võib nõrk olla. me peame end maksma panema, me pole mingid mängukannid . 

me ise elame oma elu keeruliseks. satume situatsioonidesse, millest parema meelega hoiduksime, puutume kokku inimestega, kellest hiljem tagant järgi mõeldes ringiga mööda käiksime. miks me seda kõike läbi elame. kui me sellesse satume, siis astume me sinna tegelikkuses vabatahtlikult. miks me siis sealt nii väga vabatahtlikult välja ei astu ? miks me vaevame ennast kõige sellega? miks me endast nii vähe hoolime? miks me ennast niimoodi piiname ? me oleme midagi rohkemat väärt. ja kui me kõigest sellest sama moodi nagu me sinna kõike satume, välja tuleme, enne kui see meile mõjuda jõuab, on meie elu kergem. me ise elame selle keeruliseks. 

huhh, küll on keeruline .

ma ei teagi kas nädalavahetus on kiiresti või aeglaselt läinud, sest midagi asjalikku ma korda saatnud pole. peale selle, et aitasin emmel ja issil nende tuba ümber tõsta vennakese jaoks ning veits remondi ettevalmistusi teha. aga see selleks. tegelikkult olen ma jubedalt lummatud ühest poest "muster". seda enam et varsti pean ma oma uut tuba sisustama hakkama. aga muidugi kõige pealt peab maja mereääres valmis saama. aga seal poes, seal on kõik täpselt selline nagu mul vaja. kõik väiksemadki asjad millele mõtlnud olen. ma ei jõua seda aega ära oodata. oeh. ma elakski seal poes...

selle nädala AINUKE reede .

vahelduseks rahulikud nädalavahetused on päris head. kaks sellist juba päris hea. kuid siiski on hirmutav mõte, et ma pean kell 9 laupäeva hommikul ärkama, et võtta ette üle tunnine autosõit, kuskile kus lumi on nabani, ma arvan. keegi pole seal juu iidamast-aadamast käinud. aga selle lõõgastus tunde naudingu nimel ma võtan ja ärkan kell 9 .  ja mulle meeldivad sellised rahulikud reeded vahelduseks. käid trennis, oled ennast täiesti tühjast "tõmmelnud" ja siis lõõgastud sõpradega vessi tehes, naerdes ja juttu rääkides. oih jummel... 

ma olen rahul, on selle nädala ainukese reedega !

mõnna ...

kui kool läbi sai (teoreetiliselt siiski veel mitte, ma lihtsalt ei pidanud vastu enam) ja ma sealt kodupoole tulema hakkasin, tabas mind kooliuksest väljudes meeldiv üllatus. mulle sillerdas näkku mõnus kevadine päike. hoolimata enda ümber kõrguvatest lumevallidest tekkis kevadine tunne. ja õhk oli nii meeldivalt värske. hetkeks mõtlesin, et jään bussi ootama, kuid loobusin sellest mõttest kiiremini, kui see tekkis. milleks oodata 10 minutit bussi, kus ma kirun ja vannun meie ühistransporti ja tunnen mingeid vihaseid mutte endal seljas elamas, kui koju saan peaaegu sama ajaga ka jala. see oli mõnus, rohkemgi veel. kuulsin linnu laulu, see oli muusika mu kõrvadele, meelele ja hingele. see selge sinine taevas ühe ainsa valge udupilve tutiga on nii vapustavalt kaunis. ja kuidas see päike kõik hanged särama pani ja kui pehmelt ta mu nägu paitas. oeh, see oli nauding. ühes aias sumpas pisike kutsu, üleni lumes. teises mängisid oma vahel lapsed. kolmandas lükkas vanatädi lund. ja nii neljandas ja viiendas ja ma ei tea mitmes hoovis veel... ja kui kodu bussipeatusesse jõudsin polnud buss veel tulnud. vanurid ootasid seda, et kahe inimepisikese peatuse vahe edasi sõita, et poodi minna. selle asemel, et oma liigeseid turgutada. pole ime, miks nad kurdavad, kui nad ainult bussiga sõidakski. ja mina jõudsin koju, toas mängis muusika ja köögist tuli imehead toitu lõhna. istusime emmega laua äärde, rääkisime juttu ja nautisime aknast sisse piiluvat päikest. 

sinna või tänna .

on kaks varianti mida ma kohe teeks. mõlemal juhul istuks ma lennukisse. esimesel juhul oleks sihtmärgiks mõni euroopa linn, äkki pariis, london, barcelona, milano. kaasas kohver kasutute riietega ja raskus näruselt vähe raha, et ära elada. eesmärgiks leida töö ja kogeda mõnda uut kogemust. võõral maal, võõraste inimestega, võõras keeles.  aga see kõik tundus nii võrd huvitav kui lugesin seda ajakirjast "tudengileht" or something. see kuidas hispaaniasse läinud tüdruk jutustas oma elus, sellest kuidas ta elas mingis korteris, kus ta magas põrandal vedeleval madratsin, restorani (kus ta töötas) omanikkuga tülitses, kuna ta polnud nõus temaga magama ja kui lahe kõik vabalajal on. uus ja lahe see kõik oli.

teisel juhul oleks minu sihtmärgiks aafrika. eesmärgiks teha vabatahtlikuna mida aafriklaste heaks, sest mind ajab kogu see punase risti jama nii võrd närvi. isegi kui sa selle kaudu midagi saadad, annetad raha, siis kõik see aafrikasse nagunii ei jõua. mingi osa läheb kuskile mujale, midagi kauduma ja osa veel töötajatele ning kohale jõuab alla poole. huhh, ma vihkan seda. ja mulle pole mõtet rääkida, et sellepärast neil seal aafrikas kõik pekkis ongi, et kõik aitavad ja nad ei hakkagi kunagi ise hakkama saama. aga ma ei nõustu siin ütlusega, et annad näljasele kala, on tal päevaks kõht täis, annad õnge, on kogu elu. EIEI ja veelkord EI ! see on kõigest ütlus. nad seal vajavad meie abi. see on mu südame asi. minu arust on täiesti kohutav mismoodi vingutakse siis kui kõht tühi on, et ma suren kohe nälga. sa ei suure kuskile, sul on rasva varud, halloo! aga seal, inimesed surevad reaalselt nälga. nad elavad reaalselt lageda taeva all, neil on reaalselt janu . seda tunnet teavad ainult mina, ja ma pole ülbe ega egoist, kui ma julgen seda kellelegi öelda. see on minu arvamus ja seisukoht. meil on ju sõnavabadus, või kuidas? kuigi avalik sõimamine selle alla ei käi, sellega ma nõustun. aga kõik muu , kammoon !!! las ma nüüd aitan siis !

meil on oma klassi savisaar, võimul aga kõik vihkavad. kes saab aru, see saab.

meeldiv .

RAIN LAAS ! Palju palju õnne väikseke päikseke !

koguaeg on nii kiire kiire kiire , tahaks elama hakkata ! koguaeg on asjad mis vajavad kiirest tegemist, kohad kuhu vaja jõuda  ja veel mustmiljontriljon asja . aeg aeg aeg ... teda/seda (sorri, ma ei oska teda kuidagi nimetada :) ) lihtsalt pole. hommikul ärkad mõttega - nii täna vastan koolis need ära, siis vahetunni ajal ajan selle asja korda, siis tulen koju söön, koristan toa, õpin veits, siis näitekasse/trenni, siis koju ja siis veel käin koeraga väljas, õpin ja loen raamatut. normaalne. hahaa, see kõik sakib. koolis sooritan järelvastamisi 2 kuud hiljem, koju jõudes ampsan ühe õuna, juhul kui üldse koju jõuan :) , tuba luban koristada järgmine päev, jõuan ekooli ja juba torman minema, koju sõites tukun, koera lasen korra hoovis lahti ning õppimisest või raamatulugemisest näen und . super ! ma arvan ka nii, või siis mitte ... ja nii päevast päeva.

sügisel ja kevadel sai vähemalt loksale aja maha võtmiseks põgeneda aga sellise ilmaga ei saa sinnagi. metsa vahe tee mereäärse majani on lihtsalt lükkamata. ma nii tunnen puudust sellest saunast ja merre jooksmisest, õhtustest kamina ääres istumistest ja tee rüüpamisest, rahust ja vaikusest ja ajast !  jääb oodata vaid laupäeva päevast maale sõitu, kus äkki mul õnnestub end veidi koguda, merd nautida ja ja ja , ma ei teagi. pärast haapsalust läbi hüppata, kuskil süüa ja tagasi linna sõita. 

tahaks juba suve. kui sul on ainult üks kohustus, aega-ajalt emale märku anda, et sa elad veel ;) päike, rand, hilisöised vessid, rattasõidud, maale minekud, loksale minekud, äkki mõni reis? ja uiuii, mu pähklike - pisike venna ! 

palun jõudu !

andke andeks, mul viskab ühel hetkel üle . kui ma ütlen et ma ei soovi rääkida, siis ma seda ka mõtlen,

äää..mmmm...

täna on täiesti ebanormaalselt kaootiliselt kummaline päev. kõige alguseks ärkan öösel mitu korda üles, sest näen unes mind eile õhtul ülimalt vihale ajanud ennast täis "mees/noormeest" ja kahte oma eksi . see kõik kokku seal unenäos oli jube ja hirmuäratav. seejärel trenni minnes kohtan solarises reaalselt oma viimast poiss. väldin temaga "kokku põrkamist", käin kiirelt vajalikes poodides ja suundun kiirelt veel korraks virru. virus saan kõne ühelt kauaaegselt SÕBRALT !!! räägime veidi, aga kuna poes on äärmiselt ebameeldiv rääkida, lõpetame kiirelt ja lubame homme ühendust võtta. enne trenni suuda ühe hea sõbraga kas just tülli minna, aga jõuame järeldusele kui erinev meie mõtte maailm on, ja kõne lõppeb lausega "helista, kui oled otsustanud asja käsile võtta!". trennist trammiga bussikasse sõites, kohtan ühte oma saladust ja mõtlen, et mis toimub. vaatan talle otsa, keeran pilgu, vaatan veel korra ja tema mulle. keeran taas pilgu, vahin aknast välja ja keeran taskus ipod'ile volüümi juurde. lõpuks olen kodus. seletan eva'le keemia kõik võimalikke võrrandeid, kui kuulen kuidas mu telefonist kostub sõnumi hääl. tekib mõte, kellelt see on, kuid eksin. loeme, korra naerame. märkan, et selle sisu on täiesti ootamatu ja jahmatav. esialgu mõtlen, et mida?!?!?! siis aga mõtlen, et kui see tõsi on, pole üldse see üldse naljakas. mul tekib shokk. ma ei oska kuidagi käituda.

see kõik kokku oli kõike muud kui normaalne. kas ma magama julgen jääda? homme linna minna? bussiga sõita? telefoniga rääkida? oeh... õnneks on ta õhtasse jõudmas .

leidsin endale midagi rõõmu pakkuvat!

                                       

minu märtsi projekt, kui mitte kõik, siis mõni või vähemalt üks .

ups-daups

esiteks mainin kohe ära, et ma tüdinesin nendest numbritest sissekannete ees ära. teiseks mainin ära, et mul ei ole oma kallikestest kellegi vastu  midagi, mul lihtsalt on üli kiire ja see kõik ajab närviliseks. 

aga anyway. 

täna suutsid konkreetselt kaks inimest mu nii närvi ajada, et mul oli tahtmine "appi" karjuda. kamoon, see oli ikka äärmiselt absurdne. esimene vähem, teine kohe kohutavalt. eks nad ise teavad, i hope, aga see teine stoory oli ikka alla igasugust arvestust.

kuidas on see võimalik, et me seletame evaga ühele inimesele juba pikemat aega, et me si soovi temaga suhelda, et ta on meile vastik ja ei mängi meie elus mitte mingit rolli. oleme üritanud teda vältida üle poole aasta ja ta ikka ja jälle otsib kontkati. sa blokid ta msn'is, kustutad numbri, väldid ühist seltskonda ja isegi ei võta võõraid numbreid nii igaks juhuks vastu. ja siis, äkki satute kolmik vestlusesse teie ühise tuttava kaudu. alguses on kõik on, aga siis... teie ühine tuttav kutsub teid välja kaasa, ja see tüütus vastab, et parema meelega ta meiega (antud juhul siis minu ja evaga) tegemist ei teeks. ega me vastamata ei jäta. ütleme, et küll on tore et see vastastikune on . ja siis läheb lahti. kui ta varem on ajanud igast mesi magusat juttu ja sa oled kõik ta enese ülistused alla neelanud, siis nüüd aitab. ta räägib meist just täpselt nii nagu ta ise oleks maailma parim inimene. halloo ! vaataks äkki kõigepealt peeglisse ja siis tuleks kellegi pihta näpuga näitama. ja kõik see öeldu solvas meid. 1. meie kehad (kaal ja vormikus!) pole üldse tema asi 2. see mida me sööme ei puutu samuti temasse 3. kõige pealt räägib meile kui ilusad me tema arust olema ja siis räägib, et me peaks midagi ette võtma, et me pole üldse nii ilusad kui me ise arvame 4.sõimab meid lollideks ja lapsikuteks 5. tembeldab meid rumalateks pubekateks, kellega ei olegi võimalik rääkida 6. sõimab alakateks, kes polegi veel inimesed. good for you. kui meie oleme sinu arust pubekad siis sa oled sõnast pubekas küll äärmiselt valesti aru saanud. mul on kodus 12 aastane õde, ja vot sellel on puberteet. sa väitsid, et me oleme alakad? ja siis, sisse saame igalepoole, erinevalt sinust, kellelt endiselt dokki küsitakse. palun vaata ise peeglisse, oma keha, oma rasvu ja kaalu ! oleks sa ideaalne, aga ei ! sa arvad, et sa oled ilge naistemees, et kõik tahavad sind, aga minu arust sa ise oled rääkinud mulle kui paljud sind pikalt saatnud on. miks ma ei imesta??? loll ja lapsik on see mida sina korraldad. ja see mida me sööme on meie enda asi. ja usumind, me sööma palju paremini ja tervislikkumalt kui sina undki näha oskad ! ära muretse, sa oled koguaeg üks paras naljanumber olnud. hakka ometi ükskord elame, mitte ära ela teiste eest.  meil on sinust viisakalt öeldes täiesti ükskõik, sa jätad meid absoluutselt kõiges külmaks. mu ema naerab kõht kõveras kui ma su lugusi talle räägin, aga ka tal on hirm mu pärast, et ma sinusuguse "vaimselt ahistavaga" suhtlen. ahjaa, üksasi jäi mainimata, erinevalt sinust, hoolimata sinu vastupidisest väitest, on minu närvidega kõik korras. aga sina peaksid küll arsti poole pöörduma, sest mina ega eva ei peksa seinu auke, ei tao ukse sodiks, ega midagi muud säärast. anna andeks, aga sa oled läbikukkuja. 

MARTIN TIIMUS ! HOIA MEIST EEMALE, JÄÄDAVALT !

ME TÄNAME !

huhh, aga kõik muud kallikesed ja musid. vahest juhtub olema ka tujurikkujaid. oi, kuidas ma selliseid vihkan. aga elu on siiski ilus, sellised tuleb lihtsalt oma elust välja lülitada ja õnneks on mul palju palju tujutõstvaid ja elus hoidvaid inimesi. 

ilusat järelejäänud teisipäeva veel, peale sellist juttu . 

PS! ma armastan teid ! 

homme seletame keemiat ja neljapäeval jutustame fausti . evaga ikka ! meil on vabaaega koolikõrvalt üle . aajeee!:D:D:D